Onu Timur

 Onu Timurit ei ole enam. Avastasin selle täna hommikul puhtjuhuslikult ja terve päev on möödunud mõtlikult-nukralt. Eks isa sõpru Kunstikoolist ja Kunstiinstituudist käis mu lapsepõlvest läbi terve rodu, eriti Müürivahe perioodil, ent enamik lihtsalt tuli ja läks, olles läbi lapse silmade vaadatuna lihtsalt Suured Inimesed. Onu Timur oli teistsugune, kasvult muidugi peaaegu pikemgi kui enamik teisi Suuri Inimesi, ent ta võttis vaevaks tulla ka minu meeter-ja-natuke-peale maailma. Vahel tõi ta enda tehtud (ja disainitud) mänguasju, näiteks minu mõõdus täispuhutava paadi. Suurena sain teada, et ta oligi tol aja mänguasjadisainer, nii on tema loodud üks tol ajal väga levinud laiade kõrvadega vahtkummist koer - toodeti seda mänguasjana, aga Timuri idee oli tegelikult mõnus iste, kus lapse jalad oleksid koera kõrvade peal soojas.

Mul ei ole väga palju täpseid mälestusi ja lugusid, need kõik on sulanud kokku üheks pildiks suurest, sõbralikust, väärikast ja lahkest Onu Timurist. Kummalisel kombel ei puutunud me mu täiskasvanueas enam kokku, ent hoidsin ta tegemistel silma peal ja omamoodi kaugel moel oli ta minuga elus kaasas. Kaudselt, ema-isa lugude ja vahel ette sattunud intervjuude kaudu õppisin tundma aina uusi kihte. Millalgi esimese ülikooliaasta keskel pidasin pikki teoloogilisi vaidlusi vestlusi ühe süvauskliku tatarlasega, kes õppis juurat eesmärgiga saada islami seaduste tõlgendajaks. Lisaks nende vestluste harivale iseloomule jõudis mulle toona kohale, et ka minu Onu Timur oli ju moslem - ja et nagu igas religioonis, on usklik olemiseks palju viise. Sellest tõdemusest peale jäi ta minu jaoks moslemi võrdkujuks - ja nii palju kui kõrvalt jälgides tean, tegi ta väga palju ära selle nimel, et Eesti moslemite kogukond oleks väärikas, suhtuks teistesse maailmavaadetesse austusega ning ei läheks igasuguste hullustega kaasa. Mäletan isa lugudest, et sõpradena liikusid nad tudengipõlves ikka aktiivselt ringi; Timur ise seejuures ei joonud, ent teiste elukombeid arvustama ei kippunud. Vaatan praegu, et Vootele Hansen on järelehüüdes tema kohta väga täpselt ja hästi kirjutanud:

"Timur pidas inimest vastutustundlikuks isikuks, kellesse ei saa suhtuda kui eestkostealusesse. Ta ei pidanud õigeks inimese väärikuse painutamist parasjagu moes oleva loosungi või mõttevoolu alla, sest selles tuules muutuks inimese väärikus rebenenud ja laperdava purje sarnaseks. Timuri arvates oli inimene ise otsustav ja oma valikute eest vastutav, kuid kindla pinna nendeks valikuteks andis tema arvates oma rahva tavade tundmine ja rahva pärimusele toetumine."

Muide, tal oli karates must vöö. Ja õpetus, milline on parim enesekaitsevõte: nimelt kiired jalad.