Taim on muidugi „kes“

 Istusime eile Erasmuse koordinaatoriga kuldses õhtupäikeses ja rääkisime mu välispraktikast, kui äkki nägime ja kuulsime mingit liikumist. Liikujaks oli laual kasvav toataim, mingi džungli alustaimestikust pärinev südajate lehtedega tegelane, kes keeras ennast otsustavalt ja tempokalt kogu täiega päikese poole - olime nii rabatud, et ei tulnud pähe telefoni haarata, aga see liikumine oli väga konkreetne ja kestis oma 4-5 sekundit, kusjuures pöördusid nii vars kui ka lehed. Võib-olla on ta Costa Ricast pärit?

Aed õnneldab ...

Tsitaate Eesti aianduse ajaloo raamatust: "aed õnneldab ülepea inimese elu ja tundmisi ja kannab igal aastal ilu ja lõbu meie kodu ümber" ja "Imme küll, agga luggu on nenda ja mitmist tähelepantud, et tallo-inimesed, kes wilja-puid istutawad ja neid harriwad, issi parremad ja hopis ennam harritud on, kui muud külla-rahwas, kes marri-pu ajast ühtigi ei holi"

Selles asjas tundub tulevik siis helge.

Maailmanäitusel olid Ukraina paviljoni seinad tihedalt kaetud heade soovidega, mida järjest juurde kirjutati. Paviljoni töötajad meisterdasid jagamiseks lipuvärvides lindikesi ja käepaelu, ülejäänud ekspositsioon oli veel alles, aga ega keegi sellele tähelepanu pööranud. See ekspositsioon rääkis riigist, mida kaks nädalat sellisel kujul enam ei eksisteeri - isegi kui sõda nüüd kohe läbi saaks, on kõik varemetes. Isegi neil paviljonitöötajatel pole enam kodu, kuhu tagasi minna ... Väike musta huumori sektsioon ka siiski: hindudelt oli toetussedelike, kus rõhutati et karma on olemas.

Enne äralendu jõudsime ka Vabaduse väljaku meeleavaldusel ära käia, Emma esimene, isetehtud sildiga ja puha. Kahju, et oleme jälle/ikka maailmas, kus lapsed peavad oma peas lahti mõtestama sõja, võimu, mõttetu vägivalla küsimusi ...

Iraagi paviljonis räägiti ainult väga kaugest ajaloost (Babülooniast) ja kunstist.

Afganistani paviljonis näidati ainult nende islamikultuuriga seonduvat. Seal oli üleval ka suur fotopannoo Bamyani orust, kus mitu tuhat aastat seisid hiiglaslikud Buddha kujud. Läksin ja vaatasin lähemalt - jah, foto oli juba ilma kujudeta.

unenägudest

 Mõni nädal tagasi nägin unes, et mul on koroona. Hommikukl ärkasin üles, aga ei tundnud end kuidagi haigena, nii et läksin tegin rahus oma praktikapäeva ära. Pärastlõunal tekkis küll nohu, aga seostasin seda sooja auru täis kasvukonteineri ja külma õue vahel lippamisega. Õhtul koju jõudes sain sõnumi sõbrannalt, kellega nädalavahetusel koos olime - tal kiirtest positiivne. Tegin ka siis igaks juhuks testi ja oligi ...

Täna nägi lapsuke unes, et ta elas kanakuudis koos rääkivate kanadega, kellega nad mängisid malet ja rääkisid malest. Lisaks olid kanad hommikust peale kuus korda päevas Eesti hümni laulnud, nii et lapsuke kiitis, et tal on nüüd hümn jube hästi peas. Mida see võiks tähendada? :D

Malemängu olla muide võitnud üks tuukaninokaga ja ilma sulgedeta tagumikuga kana, kes ajas oma suure nokaga malendid lihtsalt laua maha ja oligi plats puhas.

Päeva sõna

 "Mingit konverentsi, tänu taevale, ei korraldatud ja ettekandeid ei peetud, küll aga kanti ette" (A. Kivirähk Lutsu sünnipäevast)

Olgu see üles tähendatud: esmasündinu alustas nädala eest iseseisvat elu. Ahjukütmine pidi küll tüütu olema, aga muidu paistab meeldivat. Alles see oli, kui ise 18-aastasena Uuel tänaval uhkelt 18-ruutmeetrises korteris iseseisvat elu sai alustatud ... (nüüd ületab õnneks korteri ruutmeetrite arv vanusenumbrit ikka varuga).

Teisesündinu aga märkas reedel koolist koju vändates prügi, korjas selle kokku ja korraldas selle peale reedest pühapäevani naabrilastega kohalikke koristusaktsioone. See, et samal ajal väljas ka lumetorm möllas, ei paistnud asjaosalisi häirivat. Minu käest küsiti ainult, kui palju peaks termoses tee tegemiseks vett keema panema. Jälgisin kõrvalt mängu ja avastasin, et 8-aastane suudab täiesti oma peaga juba arvestatavad talgud korraldada - keetis termosega teed, valmistas kõigile võileibu ja pühapäeval lausa pannkooke ning helistas siis meie tänava sõbrannad läbi. Päris muljetavaldav, jään huviga ootama järgmisi ettevõtmisi :)

Ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund

Toimetasin täna terve päeva õigusvaldkonna inimeste kirjutatud tekste ja leidsin sellise geniaalse väljendi. See haakub hästi päeva algusega, kui hommikul kl 6.30 kõlas uksekell. Arvates, et naabrilastel on täna eriti vara uni ära läinud, läksin öösärgis ukse peale ja leidsin sealt hoopis ühe täiskasvanud naabri, kelle riietus piirdus suspede, maika ja jämeda kuldketiga. Ja kahtlemata ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisundiga. 

Naaber vabandas, et on purjus, ja palus telefoni laenuks, et takso tellida. Proovisime kõiki kohalikke taksonumbreid, mida ma tean, aga nagu siin meie linnas kombeks, ei vastanud nii vara hommikul mitte ükski.

Vahepeal jõudis ta täpsustada, et tal on korteris kaks hullu, kellest üks on veel endine vang, ja et ta pani nad oma korterisse luku taha.

Järgmiseks proovisime helistada mõningatele naabri sõpradele, aga seal oli paar olulist takistust: esiteks ei tahtnud ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisundi tõttu ükski telefoninumber meelde tulla. Guugeldades õnnestus viimaks mõni number leida, aga nii vara hommikul paistsid sõbrad magavat.

Äkitselt kostus ülevalt ukse lõhkumist. Naaber muutus väga murelikuks, hüppas ruttu meie esikusse ja tõmbas ukse kinni. Lugu hakkas enam-vähem piirjooni omandama: eile olla külla tulnud keegi tuttav, kes omakorda võttis kaasa teise tuttava (kes olla endine vang), ja eks oli siis kõigil ettevaatamatusest joobeseisund tekkinud. Naaber ise oli juba magama jäänud, aga hommiku lähenedes olid külalised agressiivseks muutunud, nii et ta ärkas ega osanud targemat teha kui välja tormata ja ukse väljast lukku panna.

Meie majas on muidu päris korralikud metalluksed ja turvalukud, aga nagu ülevalt kostuvast aru saada oli, ei peata tõelisi professionaale miski. Niisiis kuulsime, kuidas peagi tuli sammumüdin alla ja läks jälle üles. Naaber sosistas, et nüüd röövivad tal korteri paljaks, tal olla seal maalid seinal ja üldse väärtuslikku kraami. See kallutas ta viimaks nõustuma mu esmase ettepanekuga politsei kutsuda. Kutsusin politsei, lasin nad sisse ja tegin mureliku naabriga tuttavaks ning paistab, et lugu leidis õnneliku lahenduse.

Siit aga moraal: hoiduge ettevaatamatusest joobeseisundi põhjustamisest!

Ja Levi-Strauss ei näinud isegi vloge..

 "Amasoonia, Tiibet ja Aafrika ujutavad poed üle reisikirjade, ekspeditsioonikirjelduste ja fotoalbumitena, milles soov muljet avaldada on liialt domineeriv, et lugeja võiks hinnata edasiantava kogemuse väärtust. Kaugel sellest, et temas ärkaks kriitiline meel - ta nõuab seda lobi aina juurde, ta neelab seda lausa imekspandavates kogustes. Maadeuurijaks olemine on tänapäeval amet. Amet, mis ei seisne senitundmatute faktide avastamises aastatepikkuse põhjaliku tööga, nagu võiks arvata, vaid hoopis suure hulga kilomeetrite läbimises ja liikumatu või liikuva - eelistatavalt värvilise - visuaalse materjali kogumises, tänu millele mõni saal täitub mitu päeva järjest pealtvaatajate jõuguga, kelle jaoks labasused ja banaalsused muutuvad imeväel ilmutusteks - ainuüksi sel põhjusel, et nende kohapeal valmis meisterdamise asemel tegi autor neist kahekümne tuhande kilomeetri pikkust teekonda läbides pühadused."

"Nukker troopika", Claude Levi-Strauss (originaal ilmus 1984)

Väike poiss küsis täna turul ema maasikaleti tagant mind piieldes: "Emme, miks see tädi nii õnnelik on?"

Aga sellise päikese, maasikate, mere ja muidugi kooli lõpetava esmasündinuga - kuidas siis teisiti?