Aed õnneldab ...

Tsitaate Eesti aianduse ajaloo raamatust: "aed õnneldab ülepea inimese elu ja tundmisi ja kannab igal aastal ilu ja lõbu meie kodu ümber" ja "Imme küll, agga luggu on nenda ja mitmist tähelepantud, et tallo-inimesed, kes wilja-puid istutawad ja neid harriwad, issi parremad ja hopis ennam harritud on, kui muud külla-rahwas, kes marri-pu ajast ühtigi ei holi"

Selles asjas tundub tulevik siis helge.

Maailmanäitusel olid Ukraina paviljoni seinad tihedalt kaetud heade soovidega, mida järjest juurde kirjutati. Paviljoni töötajad meisterdasid jagamiseks lipuvärvides lindikesi ja käepaelu, ülejäänud ekspositsioon oli veel alles, aga ega keegi sellele tähelepanu pööranud. See ekspositsioon rääkis riigist, mida kaks nädalat sellisel kujul enam ei eksisteeri - isegi kui sõda nüüd kohe läbi saaks, on kõik varemetes. Isegi neil paviljonitöötajatel pole enam kodu, kuhu tagasi minna ... Väike musta huumori sektsioon ka siiski: hindudelt oli toetussedelike, kus rõhutati et karma on olemas.

Enne äralendu jõudsime ka Vabaduse väljaku meeleavaldusel ära käia, Emma esimene, isetehtud sildiga ja puha. Kahju, et oleme jälle/ikka maailmas, kus lapsed peavad oma peas lahti mõtestama sõja, võimu, mõttetu vägivalla küsimusi ...

Iraagi paviljonis räägiti ainult väga kaugest ajaloost (Babülooniast) ja kunstist.

Afganistani paviljonis näidati ainult nende islamikultuuriga seonduvat. Seal oli üleval ka suur fotopannoo Bamyani orust, kus mitu tuhat aastat seisid hiiglaslikud Buddha kujud. Läksin ja vaatasin lähemalt - jah, foto oli juba ilma kujudeta.