Kodus olla on ikka ääretult, määratult, metsikult mõnus. Kõige oma napi päikese ja jaheda ilmaga. Toaaed hakkab juba vaikselt haljendama, koolimineku ettevalmistustega oleme poole peal ja täna sai karantiin ka läbi. Alles praegu hakkab päriselt kohale jõudma, kui palju pidev ebakindluse tunne meid Mehhikos mõjutas - pidev küsimus, kas ja millal lennud toimuvad; kas maja üürilepingut õnnestub võimaliku lendude tühistamise korral pikendada või tuleb uus koht otsida - nagu meil juunis juhtuski. Kas meil õnnestub tervena püsida ja mis siis saab, kui näiteks mõni sääsk toob denge või malaaria või juhtub veel midagi kolmandat. Tormide ja üleujutuste ajal - mis siis päriselt saab, kui meie küla ka peaks vee alla jääma. Mis siis saab, kui ei õnnestu enne talve tagasi lennata. Minu pangakaardid kaotasid juuni lõpus kehtivuse, riided-jalanõud lagunesid (ja Emma puhul jäid lisaks veel väikseks). Kogu aeg pidi olema plaan B ja C, mida seal valikute nappuse tõttu polnud sugugi lihtne teha. Tagasilennu päevani välja oli võimalus, et mingit lendu ikkagi ei toimu. Tagantjärele seda kõike ühte lõiku kokku kirjutades (ja pooled pmured jäid veel välja) paneb isegi imestama, et suutsin seda kõike seal kohapeal suhteliselt kergesti võtta, võib-olla rohkem näriski see alateadvust kui aktiivseid mõtteid.

Vaikselt kodumaistesse probleemidesse ja küsimustesse süvenedes panen tähele, et karantiinipagulus Mahahualis kasvatas rohkem "on, nagu on" suhtumist et suutlikkust leppida asjade seisuga, kui seda ei saa muuta, ning keskenduda endast sõltuvale. Zen-budismini ja/või teiste elama õpetamise ja/või eneseabiõpiku kirjutamiseni on veel pikk tee, aga endal on juba päris hea. Ja väga tore on vahelduseks olla muretsemata, kas järgmisel kuul ikka on kuskil elada... 

Blogi oli alguses koht, kus toimuvat endale mälestuseks dokumenteerida. Peagi sai sellest refleksioon ja nüüd uuesti harjumus, nagu vanasti - kui üles ei kirjuta, kaotavad elu eredamad hetked ja mõtted ajaga oma värvi. Pealegi tuleb töö raames igapäevaselt nii palju ratsionaalset, täpset, asjalikku teksti toota, et vahelduseks on tore kirjutada ka lihtsalt niisama. Ja peagi on algamas uued seiklused: projekt Narnia peaks kuu aja jooksul jõudma esimese olulise etapini ja projekt Lothlorien on kaalumisel. Nii see elu läheb.