Oleme esimest korda pärast märtsi Mahahualist väljas - nägime pärast viit kuud selliseid eksootilisi asju nagu bensiinijaamad, liiklusummikud, palju inimesi, ostukeskused... Tulime juba Cancuni lähedale Playa del Carmenisse, et viimased päevad enne lendu siin veeta. Keskkonnašokk oli päris suur. Meie külaliskorter siin linnas on uhiuues uhkes kortermajas kesklinna kõige popimas osas ehk linnulaulu asemel undavad ventilaatorid ja kliimaseadmed, toad on praktiliselt ilma akendeta, kõik käivad maskidega ringi ja poes ei lastud mind ja Josed sisse - sest nad nägid meid ämmaga koos, ämma lasid läbi ja meile ütlesid, et üks inimene pere kohta. Katsusime seletada, et me ei ela koos, läheme eri kohtadesse ja meil on vaja džunglisse toit kaasa osta (kõik 100% tõsi), aga ei midagi. Öeldi, et üks meist võib siis minna, kui ämm välja tuleb... Ootasime siis kolmveerand tundi seal poeukse ees ja nägime, kuidas mehhiklased läksid ja tulid perede ja gruppide kaupa, üks-inimene-pere-kohta juttu räägiti peamiselt väljamaalastele. Tagantjärele tuli küll häid mõtteid, aga oli juba liiga hilja - ma oleks võinud neile eesti keeles vastu seletada ja teha näo, et ei saa midagi aru, oleksime võinud nurga tagant välja ilmuda ükshaaval... Ma oleks muidu aru saanud, kui see reegel oleks kehtinud kõigile ühtviisi, aga paistis, et see kehtib ainult valikuliselt üksikutele.

Aga homme läheme džunglisse, päris sügavale iidsesse džunglisse ilma elektri ja inimeste ja poodide ja internetita - nii et vähem ühe ööpäeva saab veel linnaelust puhkust. See pehmendab ehk natuke üleminekut ja Mahahuali sõpradest lahkumise nukrust.