Pakkisime hommikul kaasa kõik, mida meie arvates võis džunglis vaja minna: kõik vajalik lõkke peal toiduvalmistamiseks, ujukad cenote (Yucatani poolsaare karstilehtrid, mis on ühendatud maa-aluste jõgedega) jaoks, binokkel, linnuraamat, loomaraamat, akupank, tennised, pikad püksid, plaastrid, keskkonnasõbralikud pesuvahendid ja veepudelid. Tuju oli ülev ja vaim seiklusteks valmis. Lapsed (Emma ja Bruno) lubasid pühalikult süüa seda, mida antakse, ja üldse mitte millegi üle vinguda.
Algus oligi väga paljutõotav - jõudsime kohtumispaika, kus üks siinne sõber meid juba ootas, ja läksime esimese asjana ujuma. See oli muinasjutuliselt ilus koht, cenote asus suuures stalaktiitidega koopas ja igal pool ümberringi laius uhke džungel. Ühes koopa õõnsuses asus kotkapesa, vesi kihas mitut liiki kaladest ja ümbritsevatel puudel laulsid kaunid motmotid.
Siis asusime uuesti teele. Teadsime umbmääraselt, et koht, kuhu me läheme, asub linnast 20 kilomeetri kaugusel. Kõlab nagu 20 minutit sõitu, eks ole? Jaa... nii mõtlesime meiegi. Ekslikult. See 20 kilomeetrit teed nägi välja selline, et paarikümne aasta eest on metsas lihtsalt puud tankiga eest lükatud, kännud välja juuritud ja siis see nii jäetud. Minu arvestust mööda kestis sõit umbes poolteist tundi ning auto põhi käis kogu ettevaatusest hoolimata pidevalt vastu künkaid, kive ja kõrgemaid auguservi, rääkimata külgi kriipivatest okstest. Jose spordikell oli kiirust ja rappumist arvestades veendunud, et ta sõidab jalgrattaga :)
Vahepeal jäi suurte tarastatud maavalduste vahele ka üks väike isetekkeline küla, kus suurem osa maju oli alles kolme seina ja ajutise katuse staadiumis. Tegime seal peatuse WC-paberi ja puuvilja ostmiseks ning sattusime nägema kohalikku ostukeskust-turupäeva. Nimelt oli tee kõrval ühel platsil suurem osa metsa maha lõigatud ja püsti pandud müügiletid: igal müügipunktil paar roigast, selle peal päikesevarjuks suvaline palakas ja varjus siis kogu väljapanek: potililled, riided ja juhuslik toidukraam. Oli näha, kuidas selliseks suuremat sorti rahvapäevaks oli vaeva nähtud: mõnel olid isegi pühapäevariided (kiriku- või kooliriided) seljas, s.t siin tavapärase lühikeste pükste ja särgi asemel mõni ebapraktiline valik, s.t pikk ja tumedamates toonides kleit või püksid-triiksärk.
Siis jätkasime jälle teed aina sügavamale džunglisse. Mobiililevi ja elektriliinid olid ammu selja taha jäänud, kui viimaks jõudsime järgmisse sihtkohta: veega täitunud suure karstilehtri juurde, mille kohale hiigelpuu külge olid kohalikud kinnitanud kiikumiseks köie. Lapsed lustisid seal tükk aega, kuni Bruno lõpuks hüppe pealt vette plartsatas. Esimesed sõnad? "Kas sa ikka filmisid? Saada see mu emale!"
Bruno välja väänatud, jätkasime teekonda puumajade juurde. Tee läks aina kitsamaks ja metsikumaks, aga kuidagi jõudsime siiski kohale. Autost väljudes tundsin esimese asjana.. kuidas nüüd öelda... meditsiiniliste taimede lõhna. Kohe näha, et spirituaalsed inimesed... Esimene maja, meie ööbimispaik, oli aga tõeliselt uhke. See oli ehitatud sõna otseses mõttes puu otsa, silma järgi vast 10 meetri kõrgusele. Puu otsas oli üks uhke ümmargune ruum, mille konstruktsioon meenutas mulle veidi suurt jurtat. Põrandapinda võis sellel olla vast 30-40 m2. Akende asemel olid seintes suured sääsevõrguga kaetud avad, lagi oli koonusjas ja kõrge ning sisustus väga lihtne: mõned seintesse ehitatud orvad, magamiseks madratsid ja padjad (siin on isegi lina jaoks liiga palav) ning seinte alumisse ossa tõmmatud nöörid, mille taha ja peale saab näiteks riideid panna - nagu jurtas. Kõik muu oli väljas maa peal: väliköök, välikäimla, välivann, välidušš. Elektrit kui sellist polnud, kuid puurkaevust vee saamiseks olid päikesepatareidega töötav veepump ja väliköögi valgustamiseks päikesepatareidega lambid.
Panime asjad ära ning läksime sõbraga teisi puumaju vaatama. Need on kõik tehtud tema abiga või juhendamisel; projekti pole mitte ainsalgi, sest seal ei saa projektiga ehitada - kõik käib tunde ja kogemuse pealt. Ühes olid puu otsa viidud isegi torustik, elekter, WC, duširuum ja köök. Peenematel viis üles trepp, teistel ainult redel või lihtsalt köis. Ühtki peremeest polnud parasjagu kodus, kuid maju külastades sai päris hästi aimu, millised inimesed siin käivad - nii mõnegi maja ümbruses oli tunda spetsiifiliste taimede lõhna, majakestes leidus idamaiseid sümboleid ja muud spirituaalset kraami. Püsivalt kohapeal ei ela seal aga keegi, pigem käiakse kord kuus patareisid laadimas. Midagi aiaks kvalifitseeruvat oli ainult ühe maja juures, kuid see polnud kaugeltki ökoaed, pigem Mehhiko aiandusklassika: krunt oli puudest ja džunglitaimestikust praktiliselt lagedaks tehtud. Minu lootus kohalikku permakultuuri näha kadus seal hetkega: paljaks laasitud maa oli ootuspäraselt muutunud kuivaks ja elutuks ning taimed, mis sinna olid pärast laastamistööd istutatud, nägid välja üpris nukrad.
Vahemärkus: mõistlikud inimesed olid kõik pikkade pükste ja tennistega, välja arvatud mina ja Bruno. Bruno oli lühikeste pükste ja sandaalidega, sest pikki pükse polnud tal reisil kaasas ja sandaalid on ta lemmikjalatsid, nagu me korduvalt kogenud oleme. Mina olin lühikese kleidi ja sandaalidega, sest kuigi püksid ja tennised olid kaasas, ei viitsinud ma lihtsalt riideid vahetada. Sääsed olid küll tüütud, aga maapind oli muidu kuiv ja lehekiht polnud väga paks. Nii me siis kalpsasime seal rõõmsalt ringi, kuni meie rajale ilmus suur tarantel.
Hari proovis teda alguses oksaga õrnalt kõrvale suunata, ent tarantel ajas end püsti, katsus end võimalikult hirmsaks teha ja vehkis väga resoluutselt esijalgadega, kavatsematagi kuskile kõrvale minna. Selgus, et tal oli seal pesa. Vaatasin mõtlikult enda ja Bruno sandaale, aga olime juba oma asjadest päris kaugel, nii et polnud muud teha kui sügavalt sisse hingata, sättida end tarantli ja Bruno vahele ning ettevaatlikult mööda minna. Kõik läks see kord hästi, aga tuleviku riietumisvalikute üle pani see küll mõtlema. Järgmine kord võtame tennised kaasa JA paneme jalga ka.
Käisime vaatamas ka maatükki, mis põhimõtteliselt võiks meie omaks saada. See on puhas karstiala džungel, reljeefne, suurte puude ja mõningate karstiaukudega, mida saaks kasutada veereservuaaridena. Huumusekiht on õhuke, aia tegemiseks peaks sinna mulda juurde tooma ja/või kuhikpeenrad tegema. Kliima on läbi aasta ühtlane ja õhk üsna niiske. Puumaja kui sellist ei tahaks, aga maiade kombel platvormi peale võiks sinna küll midagi ehitada. Otsuseid veel ei langetanud, asukohta arvestades peab logistikaküsimused päris hoolega läbi mõtlema.
Džungel oli muidu tõeliselt metsik ja ilus. Puulatvade kohal hõljusid kotkad, haukad ja muud linnud, igal pool oli suuri kirevaid liblikaid (neist kõige ilusamad kirgassinised), mööda puid ja metsaalust jooksid sipelgate maanteed, puulehtedelt piidlesid meid kõikvõimalikud suured putukad-põrnikad. Aeg-ajalt potsatas maha mulle tundmatuid, aga söödavaid puuvilju; mõned puud olid ehitud suurte õitega. Puuviljade juures askeldasid värvikad tuukanid, vanemate puude ümber tiirutasid rähnid. Sõber, kes on juba palju aastaid seal džunglis tegutsenud, vastas aeg-ajalt mõne linnu hüüetele, tutvustas neid meile maiakeelsete nimedega või rääkis, millise puu lehed on söödavad ja milline võib nahka ärritada.
Viimaks hakkas hämaraks kiskuma, nii et läksime tagasi oma ööbimispaika. Katsusin tuld üles saada, kuid puud olid läbimärjad ja kirvest ei paistnud kuskil, nii et sooja toidu asemel närisime õuna (ja lapsed küpsiseid, mille vanaema oli neile elutargalt kaasa sokutanud).
Ratsioon oli küll askeetlik ja kõht kippus korisema, kuid üleval maja ukse kõrval trepimademel päikeseloojangut vaadates unusid maised mured hetkega - olime umbes puulatvade kõrgusel, taevas metsa kohal täitus kõikvõimalike õhtutoonidega ja linnud alustasid oma päikeseloojangu kontserdiga. Kui viimanegi päike metsa taha kadus, hakkasid kõrvalasuval suurel puul ootamatult avanema imekaunid suured valged õied. Puu jalamil tiirutasid jaanimardikad (kuigi roheka asemel on nad siin oranži valgusega, nagu väikesed tulesädemed, nii et ilmselt on tegu mingi muu liigiga). See kõik kokku oli lihtsalt imeilus: ritsikad ja linnud, öösse puhkevad õied, väikesed lendavad võlumaa sädemed ja teisel pool tõusev täiskuu.
Majas valgusteid polnud ja kõik olid päev kestnud matkamisest-turnimisest väsinud, nii et otsustasime kohe magama minna ja hommikul vara tõusta. Laotasime madratsid maha ja heitsime lihtsalt riietega pikali, voodipesu niikuinii polnud. Täiskuu valgustas küll kõike nii heledasti, et raske oli uinuda. Äkitselt tundsin, et keegi kõnnib mu jala peal. Lükkasin ta instinktiivselt maha, panin taskulambi põlema ja avastasin, et see oli ämblik - Mehhiko mõistes keskpäraste mõõtudega, aga Eestis juba päris suur. Viisime ta ettevaatlikult eemale, suunasime ka peatsis istunud hüppava ämbliku tagasi seina peale ning sättisime end uuesti magama. Kuu paistis ikka veel silma. Äkitselt kostis Jose poolt röögatus, ta kargas püsti ja karjus, et sääsevõrgu peal on hiidskorpion - ei tea, kas sees või väljas. Läksin taskulambiga uurima, oli tõesti hiigelsuur (julgelt üle 10 cm; koos sabaga veel rohkem), aga õnneks siiski väljas. Jose korjas samal ajal juba madratseid kokku. Sääsevõrk nägi küll korralik välja, aga kunagi ei tea, kust uksepraost nad ikkagi läbi võivad tulla, nagu me eelmistes elukohtades õppisime. Niisiis panime maja lukku, viisime kogu kraami ruttu auto peale ja sõitsime tagasi linna. Ööpimeduses kõndisid meie ees üle tee tarantlid, skorpionid, konnad ja tundmatud närilised, nii et saime päris korraliku ülevaate metsiku looduse asustustihedusest.. Õnneks liikusime tee seisukorra tõttu edasi väga aeglaselt ja kõik said eluga üle tee.
Kui viimaks linna tagasi jõudsime, tormasid lapsed võidu vanaema juurde ja hakkasid korraga jutustama: .. "hiidskorpion... tarantlid... sääsed..". Vanaema aina naeris ja naeris, kuuldes, kuidas meil džunglis läks. Kui lapsed jõudsid Jose röögatuse ja hiidskorpionini, hakkasid tal juba naerust pisarad voolama. Skorpion läks muidugi iga jutustamiskorraga suuremaks, hakates meenutama kalamehejuttude haugi. Lõpuks saime suure vaevaga kõik voodisse ja magama (kell üks öösel). Kuigi džungli ööhääled ja täiskuu olid väga ilusad, peab ausalt tunnistama, et pehme voodi, linad ja tekk on ka täitsa toredad...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar