Kodus

 Oleme juba mõned päevad kodus. Tagasilend läks hämmastavalt probleemideta. Olin igaks juhuks vaimus valmis kõigeks, näiteks et kuskil pannakse piirid kinni ja me jääme X lennujaama karantiini või et maandume ja saame teada, et jätkulend on tühistatud. Midagi sellist aga ei juhtunud ning Air France pakkus isegi sooja toitu ja šampust nagu muistegi. Mexico City - Pariisi lennuk oli pea-aegu tühi, kohe alguses öeldi, et võime pärast õhkutõusmist valida ükskõik millised kohad või rea. Kõik soovijad said keskmistes pikkades ridades siruli magada ning kui tüütu maskikandmine välja arvata, oli kõik superluks. Jõudsin isegi paar filmi ära vaadata, sh ühe Nigeeria filmi - ja nagu eelmisel aastal Nigeerias, ei saanud ma ka filmis poolest nende jutust aru. Tegelased rääkisid vahepeal Nigeeria inglise keelt, siis läksid üle pidžinile, siis hoopis hausale ning vahepeal ei saanud isegi üksteisest aru. Tajusin ka seda, kui suur on meie kultuuriline distants; suhtluses oli žeste ja reaktsioone, millest oli raske aru saada: miks ta sellist nägu tegi? Miks ta nii ütles? Miks ta midagi ei öelnud? Olen pärast aastatepikkust suhtlust ühe nigeerlasest sõbra ja veel mõne tuttavaga hakanud mingil määral nigeeriapäraseid nüansse ära tundma, aga nende tausta ja tähenduse mõistmisest on asi veel väga kaugel. Ega polegi häda neid tundma õppida, aga huvitav tajuda, kuidas kunagi ei jõua maailmast ja inimestest lõpuni sotti saada...

Eestisse jõudmine oli ka pisut kultuurišokk, see kord siis "koroonakultuuri" oma - kuna Mehhikos tuleb uusi nakatunuid tuhandetes peale, on seal ikka veel maskistatud ja pooleldi karantiinistatud elu, siin pole me aga pärast lennujaama ainsatki maski näinud. Haapsalus oli meie jõudmise ajal festival, linn rahvast ja melu täis, igal pool toimus midagi. Toidupoodides on ikka veel sildid ja desinfitseerimisvahendid väljas, ent maske ei kanna keegi. Haapsalu pääses kuuldavasti nii kergesti, et siin on lihtne uskuda, et mingit pandeemiat pole olnudki. Me oleme siiski korralikult kohustuslikus karantiinis, püsime kodus ja käime ainult kordamööda toidupoes. Rõduaed on poole aastaga ära kuivanud, kuid meie kaks orhideed on üllataval kombel elus - natuke kuivad küll, aga pärast esimest leotamist nägid juba rõõmsamad välja. Ja nii me siis siin vaikselt elame, katsume ajavahest üle saada ja kohaliku kliimaga harjuda.