Õuesõpe

Täna käisime kohalike aktivistidega koristamas siit ca 14 km kaugusel asuvat randa, kus merikilpkonnad munemas käivad - praegu on just munemishooaeg. Kaks aastat tagasi olid rannad nii prügi täis, et kilpkonnad isegi ei üritanud enam; pärast aastast tööd leiti eelmisel aastal kümme kurna ja sel aastal paistavad nad juba päris agaralt munemas käivat.

Merikilpkonnad - vähemalt siinsed - tulevad kaldale munema ööpimeduses. Nad kaevavad vajaliku koha valmis, poetavad munad sinna, ajavad liiva peale ja lähevad tagasi merre. Kui kõik hästi läheb, kooruvad 50-60 päeva pärast - jälle öösel - munadest tillukesed kilpkonnad, kes paterdavad ruttu veeni ja alustavad seal kohe iseseisvat elu. Muidugi on Emake Loodus karmi käega daam ja looduslik valik teeb oma töö, ent temale on lisandunud nüüd ka inimtegevuse mõju. Esiteks on meie kandis kuuldavasti neid, kes kilpkonnaliha väärt kraamiks peavad ja seepärast neid munemisperioodil jahtimas käivad. Suve alguses, kui esimesed kilpkonnad tulid, leiti ühel hommikul nt ühe suure tapetud merikilpkonna jäänused - koos hulga hukkunud munadega... Selle vältimiseks käivad vabatahtlikud munemispiirkonnas öösiti patrullimas. Teine ja veel suurem oht on kõik see merelt tulnud roppus, mis munemispiirkonda katab. Kui mõni kilpkonn isegi tuleb sellisesse kohta munema ja leiab piisavalt vaba ruumi kaevamiseks, on suur oht, et kooruvad kilpkonnapojad takerduvad plasträmpsu.

Mäletan, kuidas meil varem oli Emmaga mõnikord ikka plastkõrte (häda)vajalikkuse üle arutelusid. Selgitasin talle seda teemat korduvalt ja eks ta sai üldjoontes aru, aga Haapsalus ju ei taju ühe joogikõrre ja näiteks mere seoseid nii vahetult - prügi pannakse prügikasti ja rohkem seda ei nähta. Ja kui teised lapsed nii isukalt ilusa värvilise kõrrega joovad, siis sel hetkel tundub ju mingi keskkonnajutt kauge ja asjakohatuna. 

Täna rookisime rannast kõike seda, mida inimesed on korraks vajanud või tahtnud ja siis üle parda visanud, piltlikult või otse: suurte prügikottide kaupa sandaale, plastpudeleid, joogikõrsi ja kõike muud. See on nimelt selline rand, kus kohapeal õieti asustust pole, kogu praht saabub hoovustega kruiisilaevade piirkonnast, USA-st ja igalt poolt mujalt Ameerikast, isegi Brasiilia prahti on leitud. Koristamise ajal me ei jõudnud väga omavahel rääkida, ent kui õhtul tagasi sõitsime, oli Emma üsna mõtlik ja ütles lõpuks: "Ma ei kujutanud enne seda mere plasti ette, aga nüüd ma saan aru." Ja: "Tead, ma tahan hoopis mere ja ookeani kaitsjaks hakata." Ütlesin, et selleks pole tal vaja täiskasvanuks saamist ja tähtsat diplomit oodata - selleks sai ta juba esimesel päeval, mil me siin kotiga mere äärde plasti koristama läksime.

Tõele näkku vaadates mõtlen ka ise Eestis keskkonnateemadele oluliselt vähem kui siin. Muidugi püüan keskkonnasõbralik olla, nii hästi-halvasti kui õnnestub, aga mõned teemad jäävad mugavuse/viitsimise, mõned sobiva lahenduse puudumise või üle mõistuse hinna taha. Mul on tunne, et siin Mahahualis lõksus olemine on lisaks muudele asjadele aidanud keskkonnamõtlemist korrastada, osalt sunnitud minimalismi, aga osalt ka selle igapäevase saasta nägemise tõttu. Näiteks pudelis šampooni ja palsamit ma enam osta ei kavatse - eriti pärast kõiki neid pudeleid, mis ma siit rannast olen kokku korjanud. Pikk tee on veel minna, aga ega siin muud pole, tuleb lihtsalt otsast minema hakata.