Tuleb siiski välja, et mitte alati.
Kõik sai alguse eelmise aasta novembrist, kui ühel hommikul Olümpia numbritoas maailmakongressi päevaks valmistudes käis vasaku õla tagant ja kaelast läbi valus sähvakas. Tol hetkel polnud aega sellele mõelda, lootsin lihtsalt, et see oli mingi ühekordne äratõmbamine ja kaob nädalaga iseenesest. Kongress sai läbi, läbi sai ka nädal esmast taastumist ja kuid kestnud magamatuse väljamagamist, ent õlavalu ei läinud kuskile. Selle asemel läks hoopis kael kangeks ja valusaks. Mõtlesin, et küll massaaž asja korda teeb. Mu massöör on väga hea ja mässas selja, kaela ja õlaga ikka korralikult, ent iga kord oli parem olla vaid paar päeva, siis tuli valu tagasi. Trenni ei saanud ka teha, õlg ja kael olid selleks liiga valusad ja kanged. Olin veendunud, et tõmbasin lihtsalt novembris midagi paigast ära - kongressieelsed kuud olid väga intensiivsed, palju lahendamist vajavaid probleeme, pinget, reise, Tallinna vahet sõitmist, küllap oli õlavööde lihtsalt pikalt pinges. Niisiis mõtlesin, et see paigast tõmmatud asi tuleb lihtsalt üles leida ja paika panna ja siis on kõik jälle hästi. Mälestus kunagisest osteopaadi külastamisest Mehhikos oli nii meelitav - ta müttas toona paar tundi ja pani mul kogu keha õigesti paika, tundsin end kohe pikemana, nii kerge oli hingata ja üldse oli kõik hea. Nagu nüüd aru sain, ei olnud minu keha järeldus sellest teps mitte "tuleb oma liikumisaparaadi eest rohkem hoolt kanda", vaid hoopis "aeg-ajalt tuleb käia osteopaadi juures konte väänamas".
Niisiis panin aja Tallinnasse kiropraktiku juurde. Käisin mitu korda, iga kord oli natuke seljaragistamist, ühe korra koos kinesioteipimisega, lisaks sain paar harjutust. Mõju - paar päeva oli parem, siis läks kõik jälle endiseks.Veebruari alguses läksime Mehhikosse, siis jäi kõik niikuinii pausile.
Mehhikos õnnestus paar korda head massaaži saada, aga vist ei pea ütlemagi, et hea mõju kestis paar päeva, pärast seda valutas kõik edasi. Unistasin endiselt osteopaadist, kes kõik ühekorraga heaks teeks. Siis hakkas aga pandeemia, me jäime lõksu ja isegi massaažis ei saanud enam nakkusohu tõttu käia.
Kui siin tasapisi elu taastus ja joogatundidesse läksime, selgus, et üks meie kaasjoogi on füsioterapeut. Ta oli nõus minuga tegelema ja oleme nüüd juba vast kaks kuud iga nädal kohtunud. Iga vastuvõtt kestab tund aega, kõigepealt näitan ette oma eelmise nädala harjutused (et kuidas lihased on arenenud), siis õpetab ta uued harjutused ning lõpuks väänab, nagistab ja venitab keerulisemaid kohti käsitsi paika. Paistab nii, et mul käis tõesti novembris ülepingest ja sundasenditest lihastest mingi asi läbi ning kuna hakkasin valu tõttu vasakut poolt hoidma ja kompenseerima, muutus see aina nõrgemaks ning teised lihased, sh kael, pidid aina rohkem vaeva nägema, mis tegi olukorra muidugi aina hullemaks. Nüüd on kaela liikumisulatus taastunud juba ca 90% peale, pea painutamine ei ole enam talumatult valus ja ka õlg annab endast aina vähem märku. Muutusi on ka üldises liikuvuses. Päris hea lootus on, et see saab nüüd püsivalt korda; lisaks olen õppinud rohkem tähelepanu pöörama liikumisaparaadi hooldamisele ja kehaasendite jälgimisele - parem hilja kui ei kunagi, eks.
Ja nii ma siis ühel päeval mõtlesin selle kõige üle ja sain aru, et ma TEAN, et püsiv lahendus nõuab pikaajalist tööd, aga ikka SOOVISIN kõik korda saada mingi ühekordse imega. Niipalju siis elutarkusest.
Muidu tühistati jälle meie augusti lennud ära; nii Turkish kui ka Iberia (mille mõlemaga meil lahtised piletid olid) tühistasid terve augusti ära. Et Emma ikkagi kooli saaks, asusime meeleheitlikult muid variante otsima ning lõpuks leidsime piletid, mis reisifirma siseinfo põhjal peaksid 100% kehtima jääma. Kui see nüüd tõele ka vastab, saame augusti esimeses pooles koju ja Emma jõuab isegi koos kohustusliku karantiiniga ikkagi 1. septembril kooli. Ühtlasi pääseme siis siit minema enne sügist orkaanihooaega, mis prognooside järgi pidada sel aastal tulema eriti raju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar