Me pole märtsist saadik ostukeskuses käinud - sest lähim on lihtsalt nii umbes kahetunnise autosõidu kaugusel ja rendiauto andsime juba märtsis ära (kuhu sa siin väikekülas ikka sõidad). Kohapeal on tillukesed tarbekaupade poekesed, mille kõrval isegi Imavere külapood tundub juba uhkemat sorti asutusena, puuvilja- ja köögiviljamüüjad, kalurite kooperatiiv ning mõned lihunikud. Riiete ostmine käib siin nii, et paar ettevõtlikumat tütarlast panevad küla gruppi tellimiseks üles pakutava kauba pildid ja kord nädalas toovad siis selle kraami kuskilt suuremast kohast siia. Pakutav kaup tähendab äärmiselt napist kangast tehtud särke ja kleite, mis - isegi kui nende tegemiseks oleks kasutatud piisavalt riiet - oleks mulle kui Mehhiko mõistes liiga pikale ja liiga peenikesele lihtsalt lühikesed ja laiad. Lasteriided käivad käest kätte, neid müüakse kasutatuna (kiidan heaks), aga Emmale pole midagi sobivat näha olnud. Siinsed välismaalased sõidavad lihtsalt kord kuus Chetumali ja teevad oma sisseostud sealt, kuigi isegi Chetumalis, osariigi pealinnas, ei pidada näiteks normaalseid spordiriideid või ökokaupa olemas, nii et selle jaoks minnakse omakorda veel teise linna, Playa del Carmenisse. Tuletab kangesti meelde suvesid vanaema-vanaisa juures Soorus. Kui oli vaja kalosse osta, siis sõideti Suuremasse Kohta nimega Tsirguliina, ja kui oli midagi veel peenemat vaja, siis võeti sihiks Suur Linn Valga.
Tunneme siin küll nii mõnestki asjast puudust, aga siiani oleme hakkama saanud. Eelmises elukohas polnud näiteks potikaasi - tagurpidi keeratud pann ajas asja ära. Polnud ühtegi kaussi - salateid tegime säilituskarpidesse, leivatainast tegin kõige suuremas supipotis. Leiva- või üldse küpsetusvormi pole - küpsetan kõike madalas klaasist ahjuvormis; leib on küll naljakalt madal ja lai, aga maitse on siiski õige. Emma sandaalid lagunesid ära - Jose tegi need tamiiliga korda (vähemalt tamiili hankimisega kalurikülas probleemi pole). Šampooni ja palsami asjus avastasin, et Lush on nüüd Mehhikos ka e-poe avanud, nii et sellega on asi mõneks ajaks korras. Maitseaineid hankisin koos rukkijahuga sellest ainsast loodustoodete e-poest, mis siin PayPali tunnistab. Samas pole internetist ostmine siin nii lihtne midagi, Mehhiko peamises e-kaubanduse süsteemis peab oma identiteedi kinnitama Mehhiko isikut tõendava dokumendiga, mida minul pole ja mille Jose Eestisse unustas, seega on kõik need e-poed välistatud. Ja kui leiabki poe, kust osta ka kannatab, siis kullerite saatmistähtajad on siin pandeemia tõttu veninud kohati juba 10-päevaseks (suur riik ikkagi), nii et mõtled päris mitu korda, kas seda nüüd on ikka nii hädasti vaja - sest kiiresti ei saa niikuinii midagi.
Mu pangakaardid aegusid ka ära, ainult Jose oma kehtib veel, nii et võtame siin kuu toidu- ja joogaraha (just nimelt jooga, see pole kirjaviga) lihtsalt sulas välja ning jagame selle päevade peale ära. Nüüd peab ainult välja mõtlema, kuidas Eestis ka end nii otstarbekalt elama õpetada..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar