Emma sai eile meres millimallikalt (meriristilt) "põletada". Siin on see tavaline lugu, nii et kohalikud andsid kiire ja tõhusa juhise esmaabiks: põletusekoht mereveega üle uhada (et võimalikud kombitsajäägid maha saada), paar ringi toiduäädikaga tupsutada ja viimaks värske aaloemahl peale. Aitas hästi, jätan selle info siia endale meeldetuletuseks. Kipitus läks sügeluseks üle, hommikul polnud aga enam midagi tunda.

Eestis paistavad jälle olevat moes "Mehhiko" toidud - uudiseid lugedes viskab siit-sealt ette mehhiko retsepte. Üldnimetajana tundub, et "Mehhiko" toit on kõik see, mis a) sisaldab paprikat ja/või keedetud aedube ja/või maisi, b) sisaldab neid Santa Maria kaugelt tortiljat meenutavaid pitsapõhju või muid Santa Maria leiutisi, c) sisaldab avokaadot ja/või guacamolet. Tuletab meelde neid vanu piiblitõlkeid, kus apelsin tõlgiti kui "saksamaa õun" ja eesel oli äkki "saksamaa hobune". Nüüd on Saksamaa piisavalt lähedal ja oma, peab kaugemad maad ette võtma... Analoogiana võiks öelda, et iga roog, mille kõrval on rukkileiva viil, on Eesti toit. Näiteks Toidutares on täna selline müstiline roog nagu "Mehhiko Buddha kauss" - parimal juhul annaks see välja soomestatud Tex-Mexi ehk vastab Mehhiko toidule sama palju kui Saksamaal tehtud Poola toitu võiks nimetada Eesti köögiks. Aga mis siin ikka vinguda - kuni ei viitsi ise toidublogijaks/-kirjanikuks hakata, peab leppima sellega, mis on. Paremini teha ju ka ei viitsi - või võib-olla viitsiks, kui keegi teine pildistamistöö ära teeks.

Et korraga kogu ühiskondliku kriitikaga ühele poole saada, pean rääkima ka sellest, mis sai edasi kohalikust supiköögist. Niisiis... möödunud nädalavahetusel tegid nad jälle kambakesi abivajajatele süüa ja abipakke, kui äkki rüsisid sisse mingid tegelased, kes hakkasid sõimlema ja karjuma, et nemad on praktiliselt nälga suremas ja neil on õigused ja miks neid ei aidata ja muud sarnast. Täpset tagamaad ei tea, aga kuulujuttude järgi on need inimesed, kes vahetavad/müüvad toidupakke uimastite saamiseks. Keegi kõrvalviibija pildistas need kodanikud üles ja pani juhtunu koos piltidega küla gruppi, kus läks lahti üsna tuline arutelu. Muide, piltide järgi otsustades oli neil näljasurmast küll asi kaugel - pigem võiks muretseda ülekaalulisuse pärast...

Järgmisel hommikul olid supiköögi aknad sisse löödud. Sattusime puuvilju ostma samal ajal koos ühe supiköögi vabatahtlikuga, ta rääkis, et mõned nägid akende lõhkumist pealt ja kõik teavad juba, kes seda tegid, aga väikesele külale omaselt ei julge mitte keegi ametlikku tunnistust anda. Supiköök pani oma uksed seniks kinni, kuni süüdlased välja ilmuvad ja tehtud kahju heastavad. Lisaks akende lõhkumisele on käidud ähvardamas ka vabatahtlike peamist eestvedajat ja tema lähedasi. Tundub üsna uskumatu... Igatahes see, kes kunagi jõudis esimest korda tõdemuseni "Ükski heategu ei jää karistuseta", paistab inimloomust suurepäraselt tundvat.