Paistab, et jälle on suuremad vihmad tulekul - avastasin hommikul, et ühed sipelgad kolivad vannitoa laeakna kaudu oma pesa aiast meie põranda alla. Suured sipelgad käivad endiselt meie juures magamas, ilmuvad päikeseloojangu järel, sätivad end põrandale magama ja hiilivad varahommikul jälle välja. Küll tahaks siin mõnda bioloogi kohata, kes oskaks neid määrata - ja selgitada sellist käitumist! Mul on paar teooriat - 1) need on mõne sipelgaliigi sõdursipelgad, ja kuna öösel oht ei ähvarda, otsivad nad endale ööseks mugava magamiskoha; 2) neil ei ole suurt pesa kõigi sipelgate jaoks ja sipelgad, kes pole ametis kuninganna ja sipelgamunade eest hoolitsemisega, ööbivad vabakäigul suvalises kohas; 3) neil on üleujutuste tõttu kombeks ööbida eri kohtades, et isegi suurema tormi korral jääks osa peret ellu.

Üleujutused on siin endiselt aktuaalne teema. Kuigi viimastest tormidest on juba üle nädala möödas, maadlevad madalamate kohtade külakesed endiselt liigveega, põllud-majad-teed on ikka veel vee all. 

Aga muidu avatakse siin majandust. Hotelle ja restorane ja baare. Juba tiirutavad instagrammerid mööda randa ja teevad endast igas asendis pilte ja videoid. Mehhikos pole veel isegi nakatumiste lagi käes (graafik ei taha sugugi valitsuse väidetele alluda), aga üks hiljuti silma jäänud meem võtab selle hästi kokku: "If you don't want to quarantine, it's okay." - Charles Darwin.

Ühel päeval jalutades sattusin jutu peale vana naisega. Ta sündis Veracruzi osariigis parajalt segasummaperre - isa oli Aafrika ja mingite kohalike juurtega, ema hispaania ja indiaani omadega (kuulu järgi oli üks vanaema tulnud Hispaaniast, teine aga olnud indiaanlanna). Ema suri vähki, isa kadus teadmata teed ja 7-aastasest peale tuli tal omapead hakkama saada - toidu ja ulualuse eest peredes töötada. Ükski sugulane tema vastu huvi ei tundnud ega püüdnud teda üles leida või aidata - nii et tal pole oma lihasest perest ja sugulastest tänaseks aimugi. Kui ta oli 16, pani üks mees talle silma peale ja röövis ta lihtsalt endale - peagi oli laps tulekul ja naine mõtles, et ootab lapse sünni ära ja laseb siis jalga, ent see ei õnnestunud, kuni lõpuks oli lapsi juba neli. Viimaks sai ta ikkagi nii palju julgust kokku võetud, et kõndis oma nelja lapsega minema ja kasvatas nad üksi üles. Tahaks öelda, et tema elu on erakordne, aga kahjuks on see siin Mehhikos nii palju kordunud ja ikka veel korduv lugu; ikka veel on "pruudiröövid" tavaks, olgu siis külades vanade traditsiooniliste kommete järgi või siis narkokartellide liikmete poolt palju tänapäevasemal ja jälgimal moel. Jah, Mehhiko oleks dokumentaalfilmide tegija jaoks tõeline kullaauk, siin kubiseb draamatilistest, traagilistest, kuid vahel ka ilusatest ja õnneliku lõpuga lugudest.