Ärkasin öösel arvestatava kobina ja krabina peale - voodi otsa juures põrandal ukerdas mingi suur putukas. Lebasin ja püüdsin hääle järgi tuvastada, kes see olla võiks - skorpionid, tarantlid ja hiidprussakad liiguvad siin pea hääletult, ent see kõlas millega suure ja kohmaka moodi. Olin juba pea-aegu telefoni haaramas, et putukat taskulambi valguses uurida, ent siis meenus üldine tõsiasi: öised putukad kipuvad valgust nähes otse selle poole lendama, ja ma polnud päris kindel, mis ja kes mulle vastu vaadata võib (või mida mu instinktid teeks, kui ta otse minu suunas kihutaks). Niisiis tegin rahustava ja võib-olla eksliku järelduse, et kui ta maas ukerdab, ei oska ta loodetavasti ronida (ja siin on head kõrged voodid), ning magasin edasi.

Kui hommikul silmad avasin, nägin esimese asjana voodi kõrval akna kohal magavat väikest gekot, kellel oli kõht silmnähtavalt punnis. Nii jäigi teada saamata, kes meil öösel külastas, sest temast polnud isegi jalga või tiivakest alles jäänud. Mitte et ma kurdaks.

Tegime täna huvitavate maitsete päeva - meisterdasin falafele ja magustoiduks sõime kõige põnevamaid kohalikke puuvilju, mis mul siit leida õnnestus. 

Sain näiteks kohaliku puuviljamüüja käest puuvilju, millel on eesti keeles kõige ägedam nimi üldse - mesi-musipuu (ümaraviljaline musiviljapuu), ladina keeles Melicoccus bijugatus. Need näevad välja täiesti mittemidagiütlevad, lihtsalt oksarootsude otsas väikesed rohelised pallikesed. Kui aga koor õrnalt ära võtta, on selle all suur valge seeme ja selle ümber väga mõnus magushapukas viljaliha. Meenutab veidi litšit (nad on sugulased ka), aga minu meelest on sellel litšist rohkem maitset. Lisaks saab seemned pärast ära röstida, need sarnanevad maitselt india pähklile. Kohalik nimi on guaya.

Samuti algas siin viimaks pitaiahooaeg. Eestis nimetatakse seda inglise keele mõjul tihti draakoniviljaks, aga tegelikult on sellel eesti keeles palju kenam ja täpsem nimi - maasikmetskaktuse vili :) See on üks paljudest Mehhikost ja selle lähipiirkonnast pärinevatest viljadest, mis on maailma viidud ja seal oma elu alustanud; praeguseks seostatakse pitaiat pigem Aasiaga, kuid enne konkistat oli see siin kohalik kraam. Need ei ole ühe konkreetse liigi viljad; üldistavalt pitaiaks nimetatavaid vilju kannavad lausa kahe perekonna liikmed ja teadlased pole nende liigieristuses lõplikult ühele meelele jõudnud. Igal juhul on aga tegu ilusate kaktustega, millel on lisaks kaunitele viljadele sama kenad õied ja dekoratiivsed lehed. Näeb nii kena välja, et kui me kunagi toataimede pidamiseks piisavalt paikseks hakkame, võiks täitsa mõne endale koduloomaks võtta.