Kolmapäev oli naljapäev, aga ühtegi nalja ei tule meelde

Meie küla pandi teisipäevast kinni - ainuke maantee, mis meid laia maailmaga ühendab, on nüüd tõkestatud politsei kontrollpunktiga ja sisse lastakse ainult kohalikke (pluss seni ka toiduveokeid). Osad kohalikud on vihased ja räägivad, et selline liikumisvabaduse piiramine on põhiseadusega vastuolus (vean kahe seemneteta arbuusi peale kihla, et keegi neist pole kunagi Mehhiko põhiseadust lugenud). Mul on isiklikult hea meel - pühapäeval oli rand paksult täis mujalt siia sõitnud rahvast, mängiti rannavollet, rannabaarid pakkusid möödakäijatele kokteilikuponge. Järgmisel hommikul kuulsime, et ühes rannahotellis oli öösel suur rannapidu olnud, mille lõpuks politsei laiali ajas.

Miinuspoolelt:
- Küla joogiveevarud hakkavad otsa saama. Mehhikos käib süsteem üldiselt nii, et kuna kraanivesi pole joodav, ostetakse vett 20-liitriste kanistritega, mida saab siis soovi korral ka täita (s.t uute vastu vahetada). Uusi kanistreid siin praegu enam osta ei saagi - saab ainult olemasolevaid kanistreid täita; ja isegi seda varu on napilt. Meil on veel ca 100 liitrit varu olemas ning suure hädaga saab kraanivett keeta, aga mõtlikuks tegi ikka.

- Hommikul avastasin köögis, et kari sipelgaid veab suurt skorpioni välja. Siinne maja on meie esimese peatuspaigaga võrreldes kordades putukakindlamaks ehitatud, aga selgub, et skorpionid ikkagi siis saavad kuidagi sisse.. Me oleme muidugi juba harjunud jalanõusid enne jalgapanekut läbi koputama, kuid nüüd ei tihka enam õhtul paljajalu mõnusal jahedal plaaditud põrandal kõndida.

- Siin kihas meri juba ennegi värvikast elusloodusest, nagu korallrahude lähistel ikka, aga nüüd ranna tühjenemisega seoses on hakanud astelraid (need mürgised) ka päris ranna äärde tulema - nii eile kui täna nägin üht astelraid vette minnes askeldamas. Vaatame nüüd väga tähelepanelikult kogu aeg põhja ja "sahistame" jalgadega liivas, et nad meid tulemas kuuleks ja saaks eest ära minna, kuid vahel on neil komme saagi varitsemiseks end liiva alla peita... Positiivne on muidugi üleüldse see, et loodus saab oma valdusi praegu tagasi vallutada, ja siis see ka, et sarnaselt kohaliku skorpioni salvamisele on siinse astelrai oma küll väga valulik, aga mitte tappev - esmaabi pidi olema haavatud koha mitu tundi kuumas vees hoidmine; astelrai mürk liigub kuidagi kuumema temperatuuri suunas ja kuum vesi pidi selle lihtsalt haavast välja meelitama.

- Osa kohalikke elab ikka veendumuses, et pandeemia on midagi, mis juhtub kuskil kaugel laias maailmas. Üleeile öösel oli meie tänaval suur sünnipäevapidu, tants ja trall käis varaste hommikutundideni - "pidu katku ajal". Samal ajal liigub kõiksugu müstilist infot. See on selge, et Mehhiko statistika ei kajasta kaugeltki kõiki juhtumeid, ma pakuks puusalt, et numbrid on võib-olla 10% tegelikkusest.. nt Bacalaris on paberite järgi endiselt ainult 1 haige, aga kohalikel on nimeliselt teada, kes kõik veel haiged on, osad kuuldavasti juba ravil.

- Phula sipelgad käisid viisakalt ainult tuppa sattunud putukaid välja tassimas ja vahel läks nende karavan läbi maja; siinsed üritavad iga hinna eest sisse kolida. Ühed on praegu teinud pesa seina sisse, sissekäiguks on internetikaabli auk. Ajan neid iga päev välja, üritame neid soola ja kaneeliga heidutada, ent see paistab olevat lõputu võitlus...

- Elu klassiühiskonnas. Juba liiguvad tekstid nagu: "Mehhiko - riik, kus viiruse tõid rikkad oma lõbureisidelt ja kus nad nüüd süüdistavad vaeseid, sest need lähevad välja süüa otsima". Kahjuks vastab see üsna täpselt tõele nii siin kui päris paljudes muudes riikides...

Mis on hästi:
- Tööd veel jätkub.

- Ilm ja loodus on imelised. Iga päev on stabiilselt 30-31 kraadi ja päike, igal öösel 25 kraadi. Vihma on tulnud paar väikest sabinat. Loodus - džungel, kristallselge Kariibi meri, korallrahu, linnud ja kogu see osa loodusest, keda me veel oma silmaga näinud pole, aga kes kõik siin meie ümbruskonna džunglis elab - jaaguarid, krokodillid ja muu selline; Ja muidugi meri kogu oma elurikkusega... neli kilpkonnaliiki, manaatid, kõikvõimalikud kalad ja muud elukad. Kuna praegu turiste ja kruiisilaevu pole, saab nüüd kohalik elustik tiba rahulikumalt hinge tõmmata.

- Rannas saab veel käia.

- Jose arstist vanaisa nime kandev haigla Cuernavacas ehitatakse ümber puhtalt koroonahaigete ravimiseks. Ta oli tõeline missiooniarst, pühendudes noorest peale mitte ainult oma tavapärasele arstitööle, vaid ka vaeste kogukondade harimisele ja vaktsineerimisele, et nad saaksid end paremini haiguste eest kaitsta. Vaktsineerimise ajaloost rääkivas kirjanduses kohtab tema nime siiamaani - dr Carlos Calero Elorduy.

- Rukkijahu jõudis kohale ja juuretis on hakkama pandud :)

- Puuviljamüüjal on magusaid seemneteta arbuuse, mida ma üle kõige armastan. See on siinse kuumaga praegu meie tavaline õhtusöök - hommikuks on kaerahelbepuder, lõunaks teeme toekama söögi ja õhtul rannast tulles sööme arbuusi. Sellise elurütmi ja päikese tulemusel oleme kõik boonusena kuidagi iseenesest kenasse rannavormi ja -värvi jõudnud.

Aias palmi peal oli täna Leptophis mexicanus (mehhiko nastik) - hästi pikk ja peenike, eriti ta saba oleks vabalt võinud pidada pikaks kõrreks. Märkasin teda üldse ainult tänu sellele, et ta liikus - siugles hääletult ümber tüve, sealt edasi üle müüri ulatuvale puuoksale ja kadus sama hääletult rohelisse džunglihämarusse. Poolsaarel elavast 52 maoliigist on ainult 4 mürgised ja üleüldse oli see tänane madu esimene, keda meil nende kahe kuu jooksul näha on õnnestunud.