10 päeva sukeldumisprobleemiga joodikukülas (nagu ütleb üks rannaäärne silt)

Laupäeva puhul on naabrite juures korralik pidu; alles on kell 7 õhtul, aga naerupahvakate volüümi üle otsustades on naabrid suutnud värskelt alanud alkoholikeelu kiuste küllaga varusid soetada. Loodan, et sellises tempos saavad nad peoga enne hiliseid öötunde ühele poole...

Bacalaris jäid meie unetunnid lühikeseks hoopis isemoodi põhjusel. Lise ja Steve, kes on seal juba mõnda aega elanud, rääkisid esimesel õhtul, et nad lähevad tavaliselt vara magama - üsna pea pärast ööpimeduse saabumist (päike läheb siin praegu looja kl 18-19 vahel). See tundus pisut kummaline; panime selle esialgu selle arvele, et nad on juba halliseguste juustega - teadagi vanainimesed, videvikus hakkab silm kinni vajuma..
Juba järgmisel hommikul, õigemini isegi mitte veel hommikul saime oma nahal tunda, miks kell 20 magamaminek võib päris hea mõte olla - naabritel nimelt juhtus olema segane kukk, kes hakkas kell neli öösel kirema nagu hull ja ajas kogu ümbritseva džungli üles. See džungel aga juhtus olema kõrgdžungel ehk selline, kus on suured kõrged puud, mis on paksult linde täis.. ja mõned neist lindudest (eriti tšatšalakad) on äärmiselt valjuhäälsed. Kui sõna "linnulaul" kipub linnainimestele seostuma pigem kauni ööbikumeloodiaga jaanipäeval sõbra maakodus, siis Bacalaris meenutab see rohkem kisamisvõistlusi või jalkamängu, kus kahe võistkonna austajad vastastikku teineteist üle karjuda üritavad. Kui mõni linnuke lauliski kaunist meloodiat, polnud seda teiste röökimise vahelt kuulda. Järgmisel päeval panin enne magamaminekut aknad kõvasti kinni, aga sellestki polnud abi; kõik hommikud Bacalaris oli meil sundäratus kell neli ja sellele järgnes mitu tundi kõrvulukustavaid loodushelisid... Vat sulle siis lõõgastav põlisloodus ja kaunis linnulaul.

Siin Mahahualis paistab olevat mehhiko turpialide (Quiscalus mexicanus; suuremapoolne must lind; kui üritada teda Eestist kellegagi võrrelda, siis ütleks ehk et süsimusta värvi harakas) jooksuaeg... vabandust, lennuaeg.
Mulle meeldib siin töötada ühes pisut jahedamas toas, mille aken avaneb aeda. Ühel hommikul seadsin end just oma kohviga sisse ja hakkasin tööga pihta, kui äkki väljast kõlas värelev hüüe - sedakorda pisut kaunim kui Bacalari džunglikakofoonia. Meie müürile oli end uhkelt sättinud suur must turpial, kes ajas tiivad puhevile, väristas neid, tammus end pöörates ringi (et potentsiaalne publik saaks tema ilu imetleda iga külje pealt) ja saatis seda tantsu lauluga. See etendus kestis tükk aega, aga lõppes viimaks ilmselt atraktiivse naispubliku puudumise tõttu. Nüüd oskame tema pulmahüüdu ära tunda ja oleme seda vaatemängu näinud ka väljas jalutades - vahel kiirustab ümbritsevatele puudele õige mitu daami, kes siis hindavalt tiivavärinat ja lauluoskusi piidlevad.

Meie küla kohalikud paistavad olevat jätkuvalt veendunud, et pandeemia on miski, mis juhtub kuskil uudistes mingite kaugete võõrastega. Endiselt ei kanna keegi maski, kõik käivad rõõmsalt üksteisel külas või istuvad tihedalt koos vähestes allesjäänud söögikohtades. Osariigi korraldusega on nüüd baarid suhteliselt kinni (mõned on küll lahti, aga me pole kontrollinud, kas nad müüvad nüüd ainult morssi või lihtsalt ignoreerivad korda). Alkoholimüük on teoreetiliselt peatatud. Meil veel liikumiskeeldu pole, aga politsei patrullib rannas ja jälgib, et seal suuremaid pidusid ei korraldataks. Rannas annab seni veel väga edukalt käia, see on põhimõtteliselt meie päralt. Riigi president sai viimaks aru, et vist on ikka tiba nigel lugu, ja teatas nüüd siis oma reedeses pöördumises, et püsige ikka kodus ja olge head lapsed. Vaid paari päeva eest rõhutas ta ikka veel, et käige peredega väljas söömas, siis on majandusel hea. Samas kusagil on alati hullem - Brasiilias pidid narkokartellid inimetele seepi jagama ja õhtuti favelas inimesed tuppa kupatama, sest nende president kommenteeris koroonaviiruse küsimust nii: "Keegi ei hakka ju ometi selle pärast autotehast kinni panema, et inimesed hukkuvad autoõnnetustes."