Internet on nii võimatult aeglane, et Netflixist ja muudest tänapäeva tsivilisatsiooni hüvedest oleme järgmiseks poolteiseks kuuks ära lõigatud. Panen endale mälestuseks kirja, kuidas see kõik siin oli ja on...
Kogu küla on lämmatavas pärastlõunaleitsakus vaikne; kohalikud tukuvad võrkkiikedes või ujuvad meres, õnged igaks juhuks vette seatud. Aeg-ajalt kostab ainult kollase kõhuga masktikatite (see on lind) nõudlikke hüüdeid.
Phulas elades harjusime sipelgatega ära; vahel rändasid rändsipelgad läbi meie maja - paar tundi voogas üle seinte, lagede, läbi pistikupesade ja lõpuks kuskilt praost välja must miljonijalgne karavan, et siis jälle teadmata suunas kaduda. Kui hommikuks oli põrandale tekkinud mõni öösel sisse pressinud ja harjumatus keskkonnas sussid püsti visanud putukas, ilmus tavaliselt kiiresti kuskilt väike sipelgate komando, kus paar tükki liikusid ees ja jagasid ilmselt juhtnööre, samal ajal kui ülejäänud lohistasid või tassisid saaki mõne prao suunas. Vahel ei käinud komando jaks mõnest suuremast kilgist üle, siis ei möödunud kaua, kui ilmusid kohale abijõud, et siis üheskoos võidukalt lõunasöögiga minekut teha. Meie toit ei paistnud neid huvitavat; alguses üritasin küll kuivaineid igale poole peita ja hermeetiliselt sulgeda, aga ainult vaaraosipelgad käisid väljastpoolt meepudelit nillimas, muu neile huvi ei pakkunud. Ainuke arvestatav miinus sipelgate juures oli see, et aeg-ajalt sattusid majja sipelgaid jahtivad skorpionid.
Esimene skorpion juhtus olema esimene täiskasvanud isend, keda ma väljaspool loomaaeda näinud olen. Jose lendas perega paariks päevaks Mexico Citysse oma juhiluba uuendama (sest meie osariigis ei saanud seda teha.. sest tema registrijärgne aadress on Mexico Citys). Me olime Emmaga kahekesi kodus ja hakkasime just tasapisi magamaminekuks valmistuma, kui elutoast marssis tähtsa näoga meie magamistuppa suur skorpion. Pärast esimest ehmatust tõin köögist plastkarbi, mida ma kasutasin üldiselt kogu eluslooduse elusana majast väljaaitamiseks (muuhulgas 12 cm pikkune sajajalgne, hiigelsuured ämblikud ja muu selline), ja püüdsin skorpioni (nimetagem teda edaspidi Scorpaks) värisevate kätega selle alla lõksu. Siis võtsin Google'i lahti ja hakkasin mitmes keeles otsima, kuidas skorpioni elusalt ja ohutult majast välja aidata. Kuna Scorpa oli mu esimene sellest liigist tuttav, puudus kogemus, kui kiiresti ta liigub; kas ta suudab mööda plastnõu seinu üles ronida jne. Internetis leidus kahjuks ainult pikki ja üksikasjalikke juhiseid skorpionide tapmiseks ja hävitamiseks. Seda soovi mul polnud - ma arvan, et meie olime oluliselt rohkem tema territooriumil kui tema meie omal, ja pealegi tuli ta pahaaimamatult lihtsalt sipelgajahile.
Nii palju oli internetist siiski kasu, et sain teada: Yucatani poolsaarel peaks elama kolm skorpioniliiki, kellest ükski pole eluohtlik - nende nõelamine pidi olema võrreldav mesilasehammustusega (paar tundi valau, paar päeva paistetust ja tuimust). See tundus vastuvõetava riskina. Veendusime, et skorpion on karbi all kindlalt kinni, ja läksime magama lootuses, et hommik on õhtust targem.
Pärast korralikku ööund ja teist hommikukohvi õnnestus mul karbi alla libistada paberileht, Scorpa selle abil koos karbiga üles tõsta ja eemale džungli alla viia. Kõik osapooled pääsesid sellest vahejuhtumist vaid väikese ehmatusega. Hiljem kuulen Jose tädi käest, et skorpione saab väga edukalt välja aidata harja abil - nad haaravad sellest kuidagi kinni ja siis saab nad väljas lihtsalt maha raputada.
----------
Peaksime tänaseks olema tagasi Haapsalus - Emma lasteaias ja trennides, Jose tunde andmas, mina oma igapäevakohustuste juures ja uusi ärivõimalusi analüüsimas. Selle asemel oleme siin igipõlise päikese all kohas, kus aeg seisab ja side muu maailmaga on väga napp - isegi lähim ostukeskus on siit kahetunnise autosõidu kaugusel. Varem pääses siia üldse ainult merd mööda; džunglit läbistav autotee on kohalike sõnul suhteliselt värske lisandus. Taksojuht rääkis, et ta viis korra ühe kliendi siit 12 km kaugusele rantšosse, kus neile jooksid vastu kümme koera - omanik olla need viinud rantšo territooriumi kaitsma. Mõni aeg hiljem uuesti sinna rantšosse sõites nägi taksojuht vaid kaht koera. Töölised ütlesid pärimise peale, et jaaguar viis koerad lihtsalt ükshaaval minema; viimast kaht hoitakse nüüd öösiti turvaliselt toas.
Miks me ikkagi siin oleme? Vastus on muidugi sama, mis selgitab kogu maailmas toimuvat: koroonaviirus.
Meie tagasilendudest tühistati üks lihtsalt ära, ilma alternatiivi pakkumata. Oleksime saanud küll siit teekonda alustada, kuid hiljemalt Madriidi lennujaamas oleksime lõksu jäänud. Hispaanias olid selleks hetkeks juba haigestunute numbrid kiirel tõusuteel ja eriolukord kehtestatud. Seega varusin kõvasti aega ja kannatust, laadisin mobiili aku täis ja helistasin Iberia kõnekeskusse.
Pika ootamise peale sain viimaks jutule ja selgus, et 1) ühtegi alternatiivi neil meile tühistatud lennu asemele pakkuda polnud; 2) kogu aprilliks polnud ühtegi meie kanti (s.t Eestisse või kas või mõnda naaberriiki) viivat jätkulendu, kõik oli tühistatud. Mul vedas sellega, et teisel pool sattus toru otsa väga põhjalik ja hooliv töötaja - ta nägi tõesti pikalt ja kõvasti vaeva ning suutis viimaks mulle leida maisse ÜHE lennukombinatsiooni, millega oleks võimalik Eestisse jõuda. See oli tõesti üks ja ainus - ta kammis terve kuu läbi, proovis mitmesuguseid linnu ja kombinatsioone. Ja kui ta siis seda meile broneerima hakkas, ütles Iberia broneerimissüsteem ülekoormuse tõttu üles... ehk nende serverid surid ja minu lootus juba koos nendega. Siiski oli ta veel nii armas, et andis mulle täpsed juhised, mida hiljem tagasi helistades klienditeenindajale öelda (kelle iganes jutule ma siis sattuma peaks), et too oskaks süsteemist selle Eestini viiva kombo uuesti üles leida. Ootasin närvilised pool tundi, kujutledes, kuidas selle ajaga kindlasti keegi juba jõuab selle ainsa kodulennu täis broneerida, ja läksin siis uuele ooteliiniringile. Kui viimaks jälle jutule sain, juhtus ime ja teenindaja suutis eelmise poisi jäetud juhtnööride järgi selle lennuvariandi uuesti tuvastada ning meil on nüüd piletid olemas - lahkume Mehhikost 8. mail ja jõuame Eestisse 11. mai esimesel tunnil.
------------------------------------------
Kui lendudega oli viimaks mingi selgus olemas, tekkis järgmine küsimus: kuhu me nii kauaks jääme? Kogu reis oli planeeritud täpselt selle arvestusega, et 20. märtsil hakkame tagasi liikuma. Laual oli kutse pere juurde Mexico Citysse, aga üks maailma suurimatest linnadest ei tundunud just kõige kindlama paigana, kuhu pandeemiaootuses kolida... Veetsin mitu närvilist päeva, kammides AirBnb-s läbi kogu Yucatani poolsaare majutusvõimalusi. Samal ajal lendas meile külla äiapapa, kellega muuhulgas külastasime pisikest Mahahuali nimelist rannaküla. See on imekaunite Kariibi mere randade ja palmidega, väikeste mereannirestoranide ja naeratavate inimestega. Ühest küljest on rahvaarv siin viimase rahvaloenduse andmetel alla 1000, teisest küljest on siin kruiisilaevade peatuskoht, nii et kogu möödapääsmatult vajalik infra on olemas. Tegime külakesele tiiru peale; kontrollisime apteekide ja toidupoekeste olemasolu, ning sellega oli otsus põhimõtteliselt tehtud: juba samal õhtul broneerisin siia korraliku allahindlusega elamise. Möödunud nädalavahetus kulus sissekolimisele ja toiduvarude hankimisele; nüüd võime end vähemalt natuke aega suhteliselt kindlalt tunda.
Mahahualis on toiduga nii, et kui sa tahad näiteks päris võid, siis sellega on raskusi - käid ühest tibatillukesest poest teise ja selgitad, et ei, margariin ei ole ikka sama asi, tahaks võid... Külatelefon toimib ja peagi suunatakse sind ühte putkasse, kus külmikunurgas on tõesti veel viimased kolm väikest võipulka.
Kui tahad aga hakkliha, lähed igal tänavanurgal teed küsides kohaliku lihuniku juurde. Kaugelt see tõesti välja ei paista, sest väikese maja kõrval on lihtsalt postide peale löödud eterniitkatus, selle all hööveldamata laudadest kokkuklopsitud lett ja leti peal selline kaal, nagu minu lapsepõlves külapoes. Kell on juba kaks pärastlõunal, nii et veiseliha on põhimõtteliselt otsas ja hakklihamasin juba maha kruvitud, aga lihunik läheb otsib välja viimase allesjäänud biifsteegikoti, paneb hakklihamasina uuesti üles ja teeb hakkliha valmis.
Kana aga lihuniku käest ei saa - ta juhatab teed; väikseid isetekkelisi külatänavaid pidi tiirutades leiame majakese, kus aknale koputades peaks saama kana osta. Selgub, et nii hilja ei saa enam midagi, aga et homme hommikul tasub kella seitsme paiku tulla - siis saab kindlasti. Kõik on õige, järgmisel hommikul saame kaks kena värskelt .. ee.. töödeldud maakana ja mees lubab veel lahkelt, et alates ühest kanast võib ta kauba koju tuua (ja tee pealt soovi korral veel köögivilju osta). Kanad on kenasti puhastatud ja tükeldatud, pugu ja maks kaasas, ning kanasupp maitseb üle paljude aastate selline nagu kunagi maal elades...
Kui tahad kala, on sul kaks varianti. Esimene on kalurite kooperatiiv, kus saab igal hommikul värsket kala. See on algajatele ja turistidele. Teine variant on see, et lähed ostad "Veracruzi" nimelisest poekesest tamiili ja õngekonksu. Siis kõnnid mööda rannaäärt, kuni leiad ühe kastidest ja lauajuppidest kokkuklopsitud... hoone? ehitise? sara? .. ja ostad seal Fernando käest väikseid sardiine, mida siinsed kalad paistavad armastavat. Seejärel sead end sisse mõnele paadisillale ja hakkad lihtsalt kalastama. Kohalikud ei vaeva ennast siin isegi õngeridva hankimisega, kaasa võetakse lihtsalt rullile keritud tamiil, konks ja sardiinid. Ja muidugi kott saagi kojuviimiseks. Sellest paistab siin piisavat.
Küsisime ühe kohaliku taksojuhiga vesteldes, mis tema kriisiplaan on - arvestades, et kruiisilaevade liiklus on mai alguseni piiratud ja kriisi süvenedes kaob ka kohalik turism. Tal oli kõik lihtne ja selge: läheb kala püüdma, osa kala sööb ise, ülejäänu viib vahetuskaubaks teistele, kes kasvatavad kanu või köögivilja või sidruneid või veel midagi - kui riigi peale ei saa loota, siis naturaalmajandus aitab ikka hädast välja.
Meil on kuivainevarud, konservid, liha sügavkülmas ja paari nädala joogiveevaru (ja tamiil ja õngekonks). Küla on nii väike, et koos turismi kadumisega suudame siin ilmselt vähese vaevaga piisavalt ohutult elada. Küll on murekohaks see, mis siis saab, kui Mehhikos ka viimaks paanika kohale jõuab (just täna läks Mehhiko Eestist haigestunute arvu poolest mööda; surnuid on hetkel neli). Kui gaas saab otsa? Joogivesi? Kui me haigeks jääme? (Lähim ostukeskus ja arvestatav meditsiiniasutus on meist kahetunnise autosõidu kaugusel.)
Mehhiko president ja suur osa elanikkonnast on ikka veel õndsas "meiega ei juhtu midagi" faasis. Mõne nädala eest ütles siinne president nii: "Mõned ütlevad, et koroonaviiruse tõttu ei tohiks kallistada. Aga kallistama peab ikka, sellest ei juhtu midagi." 14. märtsil avaldas ta video, kus ta Guerrero osariigis kõiki kallistab ja suudleb. Siis näitas ta üle-eelmisel nädalal, et tal on kaitseks kaasas Jeesuse püha südame pilt, mille head inimesed on talle kinkinud; see kaitseb teda kõige eest. Õnneks osa riigist jälgib välisuudiseid ja mõtleb oma peaga; osa osariike on juba varakult kohalikud piirangud kehtestanud ning laiema silmaringiga poliitikud ja asjatundjad teevad, mis suudavad, et inimesi harida ja tervele mõistusele kutsuda. Lihtne töö see just pole.. 14.-15. märtsil toimus näiteks Mexico Citys ca 70 000 osavõtjaga rokifestival! Ka siin meie kandis pole näha, et kohalikud kuidagi mingi pandeemia pärast muretseks - baarid on õhtuti puupüsti täis, maskiga pole ma veel kedagi näinud.. Me pole end veel majja lukustanud, siin on võimalik nii randa minna, et eriti kellegagi kokku ei puutu, kuid väljas söömise ja muud sellised tegevused oleme rangelt välistanud.
Paar Mehhiko koroonanalja ka:
"Kus te sel aastal lihavõtted veedate?" - "Lihavõteteks läheme elutuppa, aga järgmise puhkuse oleme köögis."
"Koroonaviiruse leiutasid kahtlemata naised - viimaks ometi saavutasid nad selle, et baarid on kinni, jalkamängud on tühistatud ja mehed püsivad kodus."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar