ikka karantiin

Kohalik libauudisetööstus jõudis juba selleni, et avaldati väike lõik Hitchcocki filmist "Linnud" (see, kus linnud kurjakuulutavalt kogunevad), lisades kommentaari, et issand, mis küll meie ümber praegu toimub...

Pärisuudistest: taud on nüüd ka meie külla jõudnud, eriolukorda naudivad aga täiega kõikvõimalikud vähem ja rohkem organiseeritud kuritegelikud organisatsioonid. Suurem osa toimuvast muidugi uudistesse ei jõuagi, aga politsei näeb juba mõnda aega vaeva pätikampadega, kes koordineerivad Fb jm gruppides poerööve. Siis maandus meie omavalitsuse piirkonnas ühe teise küla lähedusse isealgatuslikule maandumisrajale lõuna poolt saabunud lennuk tonnise kokaiinilaadungiga. 600 kg sellest said võimud täna ühest rekkast kätte, 400 kg on veel kuskile teel. Mehhiko mastaabis tundub see nii väike teema olevat, et sellest kirjutas ainult osariigi ajakirjandus, üleriigilises ei jäänud midagi silma. Samuti katsuvad suuremad kuritegelikud organisatsioonid praegu karantiini nautides end meie piirkonnas sisse seada. Meie külakeses on mere ääres väike mereväebaas, kus varem nägi heal juhul õues kaht suitsu kimuvat mereväelast, nüüd tuuakse sinna igapäevaselt veoautodega lisajõude. Mõne nädala eest aga lasti maha meie vallavanem...

Lennufirma muudkui muudab ja tühistab pileteid. Praegu on meil kodutee jälle ära lõigatud; ainuke allesjäänud kehtiv pilet on Cancun-Madrid, aga Madridist kodu poole pole ainsatki varianti. Kogun hoogu (ja vaimset kapasiteeti), et homme jälle päev lennufirma ooteliinil veeta. Mai keskpaiga asemel hakkab juba kiskuma sinnapoole, et saame koju heal juhul alles mai lõpus - vähemalt mai lõpuks on Turkishiga üks lennuvariant, mis viib ühe vahepeatusega Tallinna ja mille piletid on veel kuidagigi talutavas hinnavahemikus (vs 3000-4000 EUR/nägu, mida teised lennufirmad praegu pakuvad).

Ilm kerib siin tasapisi aina kuumemaks. Isegi öösiti on nii palav, et magada on aina raskem - kõige jahedamal hetkel on väljas 28 kraadi, mis veel toast rääkida.. Aknaid ei saa öösel lahti hoida, sest kohalikud pisikesed sääsed pressivad end kuskilt sääsevõrgu vahelt läbi, ja siinset kliimaseadet ei saa magamise ajal sees hoida, sest see on kindel retsept kurguvalu, nohu jms saamiseks. Mere äärde me tänasest enam ei lähe; kuigi võimalus siin kellegagi kokku puutuda on väike, otsustasime igaks juhuks siiski mitte riskida. Kohapeal ei saa endiselt koroonaviiruse teste teha ja lähim arstiabi on endiselt 2 h autosõidu kaugusel. Riik on nüüd pandeemia 3. faasis, mis tähendab, et lõpuks hakati ka siin rakendama sarnaseid reegleid, mis Euroopas on kehtinud juba üle kuu aja. Huvitav tähelepanek: meie küla inimesed hakkasid maske kandma alles päevast, kui vallavalitsus teatas, et meil on esimene haigestunu - veel päev enne käisin maskiga puuvilja-juurvilja toomas ega näinud tänavatel mitte ainsatki teist maskikandjat, kuigi vallavalitsus ja politsei on nädalate kaupa anunud, et kandke maske, hoidke ohutut vahet jms. Huvitav, kui palju psühholoogia, käitumisanalüüsi jms doktoritöid 2020. aasta kohta kirjutatakse? :)