Eile algas vihmaperiood.

Veebruari alguses, kui Meridasse jõudsime, oli siin kuiv periood täies hoos. Ka siin on ilma mõttes kummaline aasta, vihmad hilinesid märkimisväärselt, nii et veebruarist siiani oli ilm muutumatu: hommikust õhtuni lõõmav päike ja kirgas sinine taevas. Džunglis hakkasid juba lehed närtsima ja paljud puud olid praktiliselt paljad. Poolsaart laastasid pidevad metsatulekahjud, mis said traditsiooniliselt alguse muidugi inimeste lollusest: siin harrastatakse endiselt alepõllundust ehk paar korda aastas põletatakse maa lihtsalt paljaks; kuna seda tehakse aga kuival ajal, läheb tuli enamasti edasi džunglisse, kus seda on pea võimatu peatada: pole ressursse, pole erilist huvi, pole juurdepääsuteid. 

Teine põhjus džunglitulekahjude algatamiseks on nn invasioonid ehk maade ülevõtmised. Siin meie külakeses on terve omaette asundus nimega "55", mis on sündinud just säärasest ettevõtmisest. Asi käib nii, et tuleb kamp uusasunikke, vaatab kena kohakese välja, põletab selle paljaks, jagab omavahel ära ja juba mõne kuu pärast on seal püsti väikesed käepärastest materjalidest kokku klopsitud hütid ja aiakesed. Muidugi on sellel maal ka ametlik omanik (enamasti keegi rahakas isik või firma, kes on maa ostnud investeeringuna ja võib-olla pole seda kunagi isegi oma silmaga näinud). Omanikud on aga kaugel ja kohaliku politsei palk on liiga väike, et võõra vara kaitsmise nimel hakata piike murdma hulljulgete uuskohalikega, kes maa omandipaberite küsimise peale lihtsalt toast jahipüssi toovad. Ajaga tekivad tänavad, kodukootud infrastruktuur, ajutiste hüttide asemele kerkivad püsivamast materjalist majad ning osa elanikke leiab võib-olla isegi viisi oma kinnisvara seadustamiseks. Nii ongi see "55" siin saanud juba täitsa ametliku näo, samal ajal aga põlevad juba kõrvalasuvad džunglilõigud ja kerkivad uued hütid - kohalikud räägivad, et need on peamiselt illegaalidest sisserändajad Guatemalast, Hondurasest ja Salvadorist, kes end siin nõnda sisse seavad. Tee ääres on suured sildid, et maade ülevõtmine on ebaseaduslik ja karistatav, aga suuremat kasu ei näi sellest olevat (ja kõik uusasunikud ei pruugi lugeda osatagi).

Igal juhul on nüüd tänu vihmaperioodile mõneks ajaks džunglipõlengutega ühel pool. Siinsed vihmad pole naljaasi - nii nagu siinsed temperatuurid on võrreldavad Eesti suve kõige kuumema nädalaga, nii on ka vihmad sarnased Eesti suve kõige kangemale äikesevihmale, kui päev muutub paksude pilvede tõttu hämaraks ja korraga näib taevast alla tulevat järvejagu vett. 

Veetulva eest põgenevad putukad kipuvad tuppa. Nii avastasin õhtul voodi kõrvalt nooremapoolse skorpioni. Ta etendas nii edukalt surnut, et ma olin kindel, et ta on kuidagi õnnetul viisil otsa saanud. Õnneks oli Jose ettenägelikum ja lähenes talle ettevaatlikult, püüdes ta topsi alla kinni, mil selguski, et surmast oli asi kaugel ja tegu oli hoopis suurepärase näitlejatööga - skorpion oli vägagi elus ja energiline, üritades kohe kärmelt vehkat teha. Toimetasime ta elusalt ja tervelt õue ning kindlustasime välisuksed ööseks põrandalappidega.

Eesti kevad jääb meil nägemata, ent vähemalt pakub kohalik loodus nüüd veidigi asendust. Õues on üleöö korralikult roheliseks läinud. Seni kuude kaupa lehtedeta puudele on paari päevaga tekkinud rõõmsalt salatirohelised värsked lehed, pruun muru on löönud haljendama ja kibekiirelt on kõik õitsema hakanud, et seemned veel niiskel ajal mulda jõuaksid. Mere poolt kostab pidevalt kõuekõminat. Osa linde peab veel pulmi, osa on juba aga kenasti pesa peal haudumas. Tšatšalakade pered jalutavad veel oma poegadega ringi, kuigi on näha, et ka pojad hakkavad juba lennukatsetusi tegema. Uus eluring on algamas.