Juba mitu päeva mõtlen, et peaks Mehhiko kohta ka midagi kirjutama, aga raske on valida, mida kirjutada ... see on juba seitsmes kord siia maanduda, seda on juba igat pidi elatud ja kogetud, kõik on omamoodi juba tuntud ja vana, olen juba rohkem oma kui võõras ega oska asju enam välisvaatleja pilguga jälgida. See on nüüd osalt ka minu Mehhiko, mu laps on pooleldi mehhiklanna ja kodus räägime hispaania keelt eesti keelega pooleks ...

Kõigepealt jõudsime kohale just kriitiliseks hetkeks, nimelt esmaspäeval sündis Jose õetütar, kelle seisund läks reesuskonflikti tõttu eluohtlikuks. Me jõudsime kolmapäeva õhtul, siis oli ta juba masinate all ja arstid alles vaidlesid, kas teha vereülekannet või ei. Järgmisel päeval otsustati viimaks vereülekanne teha, kuna kopsud ja maks enam ei töötanud ning lisaks oli tekkinud aneemia. Selleks aga, et vereülekanne teha, pidi kõigepealt suguvõsa minema verd andma - siin ei ole meie moodi verepanka, kui tahad vereülekannet, siis peab kõigepealt keegi tulema ja samas koguses verd andma ... Nii vooris suguvõsa terve päeva siis verd andma ja viimaks tehti ülekanne. Järgmisel päeval oli asi juba parem, aga üks vereülekanne tehti veel. Samal ajal käis vaene värske isa ringi näost hallina, kuna kindlustusfirmas ei saadud miskipärast Carlota pabereid kuidagi tehtud ja halvemal juhul oleks tulnud kohe sirgelt 150 000 peesone (9000 eurot) haiglaarve kinni plekkida. Nüüd on viimaks asi nii palju edenenud, et kindlustusfirma sai ikka oma asjad korda ja Carlotal on parem, kuigi ta on ikka veel intensiivis, sest kopsud ei tööta endiselt korralikult.

Mis on Mehhikos kahe ja poole aastaga muutunud? Autosid on rohkem, hinnad on tõusnud ... Meie Haapsalu kuueelarvega ei lööks siin nädalat aegagi vastu, päriselt. Normaalse korteri üür - 1000 eurot, igal pereliikmel on oma autot vaja (kuna ilma autota on väga raske liigelda), praktiliselt iga nurga peal on tasuline parkimine, olgu selleks siis automaat või keegi Juan, kellele tuleb paar eurot visata. Otseteed, nt paremad autosillad on tasulised.. seega on paljudele igapäevane valik, kas panna iga päev 10 eurot otseteede peale või istuda tund-kaks kauem ummikutes. Internet.. arvutasin kokku, et sama kiiruse eest, mis meil Haapsalus on ja mille eest me maksame 16 eurot kuus, tuleb siin välja käia umbes 70 eurot ja nett on lubatust aeglasem ning katkeb tihti. Väljas söömine on märksa kallimaks läinud. Raha lendab hommikust õhtuni tuulde. Kui lastel on aeg lasteaeda või kooli minna, siis peab kohe õppemaksu peale arvestama u 5000 eurot aastas (odavamates koolides), paremad maksavad muidugi mitu korda rohkem. Avalikud koolid on küll olemas, aga õpetajate ametiühing on siin läbi aastate selliseid imeasju saavutanud, et avalike koolide õpetajad MÜÜVAD pensionile minnes oma koha mõnele sugulasele ja paljudel õpetajatel pole tegelikult isegi algkool lõpetatud. Kui mõne aasta eest taheti teha haridusreform, mille tulemusel oleks avalike koolide õpetajatelt hakatud nõudma kutseoskuste eksami läbimist, siis läks üle riigi meeletu möll lahti ja nüüd on see reform juba vaikselt unustatud.

Vaatan Mehhikot praegu lapsevanema pilguga ja ega siin midagi hõisata ole. Kui pappi pole, siis on väga raske. Üks Jose täditütar, kes on kolme pojaga üksi, pidi eelmisel aastal poisid aastaks koju jätma - tal polnud raha erakoolide õppemaksu maksta ja avalikus koolis kiusati ta poisse nii hullusti, et see polnud variant. Nüüd jagati suguvõsa peale ära, kes millise poisi õppemaksu maksab, nii et nad said viimaks uuesti kooli minna.
Eesti keskmise palgaga ei oleks siin igatahes võimalik peret üleval pidada, vähemalt mitte kaugeltki sellisel tasemel nagu Eestis.

Siiski on ka palju ilusat. Kohalik pereelu, suur mõnus mesilaspere, kus kogu aeg midagi toimub. Päike, värsked puuviljad, vürtsid-lõhnad-maitsed, lopsakas loodus ... Nädalavahetusel käisime korra Cuernavacas, kus ühel Jose onul on suguvõsale suur mõnus basseiniga suvemaja üüritud, ja tagasiteel Malinalcos. Samas suuremateks ettevõtmisteks praegu tuju pole, seniks, kuni Carlota on ikka veel haiglas hapnikumaski all. Kuu lõpus mõtleme ookeani äärde minna, aga ikka tingimusel, et Carlota saab haiglast välja ja kõik on temaga korras. Ja muidu.. olemegi lihtsalt rahulikult, naudime päikest ja perekonda :)