Emma töötas järgmisel päeval välja uue meetodi, kuidas (kindluse mõttes laua keskele nihutatud) rullkooki süüa: lohistas tooli laua äärde, ronis laua peale, sättis end neljakäpukile ja võttis rullkoogi pealt suuri ampse.
Detsember on üldse nii kiirelt läinud, et mul on kahtlane tunne, nagu oleks sellest kaks nädalat puudu. Ootamatult on ahelreaktsioonina tekkinud siinne seltsielu ja tutvusringkond ja iganädalased külalised või külaskäigud. Nüüd ei tundugi talvine Haapsalu enam nii tühi ja üksildane. Kuskil siin on ka elu, kui hästi otsida :)
Ma ei suuda kinnisvaraunistustes ikka kuidagi otsusele jõuda. Selles oleme juba üpris kindlad, et Tartu elamine läheb müüki ja otsime siia midagi. Aga midagi? Kõige rahakotisõbralikum ja lihtsam variant on paneelikakorter, aga samas on siin ka huvitavaid krunte müügis (sh merevaatega) ... Ja vanu maju, kuigi need on siin enamasti nii kehvas korras, et see tähendaks kardetavasti kokkuvõttes suuremat investeeringut kui päris uue maja ehitamine. Ja tegelikult pole meil kummakski raha (veel). Peab vist veel natuke ootama ja ringi vaatama, kuni õigel hetkel tekib just täpselt see õige variant.
See aasta on olnud üks suur alla- ja siis ülesmäge kihutamine. Kõigepealt aasta alguses mu jalasaaga, mis läks üle Jose kriisiks. Mai alguseks paistis juba põhi ... Hüplesin pooleldi ühel jalal Emmaga treppidest üles haiglasse Josed vaatama (kuna karke ei saanud Emmat kandes kasutada) ja mõtlesin, et enam eriti hullemaks ei saa minna. Ja siis lahendus, stabiliseerumine, Haapsallu "võtmete järele" tulek, mis kestab siiamaani. Nüüd on üle aastate viimaks kõik hästi. Endid tundes on veel raske öelda, kas jääme päriseks Haapsallu või kui kaua see "päriseks" kestab; jõulude ajal just avastasime, et oleme kõik neli järjestikust jõulu veetnud eri kohtades - Mexico Citys, Tartus, Rhodosel, nüüd Haapsalus. Võib-olla ootavad meid veel mõned tulevased kohad, aga vähemalt igapäevaelu on jõudnud rahuliku stabiilsuse faasi.
Tööalaselt on hea aasta olnud, mitu uut püsiklienti välisriikidest, Google, põnevad uued projektid. Ühtlasi alustasime süstemaatilist investeerimist.
Töötan ajaliselt nüüd vähem kui enne Emma sündi (öötööd enam pea-aegu ei teegi), nii et raha on küll veidi vähem, kuid samas olen leidnud paremini maksvaid kliente, seega saan nüüd kuuks vajaliku miinimumi teenitud varasemast väiksema töömahuga. Järgmise aasta eesmärk töö mõttes ongi leida veel hea maksevõimega kliente ja nende arvelt tasapisi vähendada/lõpetada koonerdajatega töötamine. Aastaid tagasi oli mul väike kogemus, nii et madal hind oli okei, kuid nüüd enam ei viitsi - teen oma tööd hingega, korralikult, kiiresti ja täpselt, ja tasapisi on kadunud motivatsioon nende heaks pingutada, kelle eesmärk on ainult saada mu töö kätte võimalikult odavalt, et selle pealt võimalikult head vahendustasu teenida.
Ettevõtluse kui sellise osas pole midagi eriti huvitavat toimunud. Mehhiko toidu äriga pole praegu olnud aega tegeleda, seisab riiulil ja ootab oma aega. Sama lugu muude äriideedega. Jätkan siiski ettevõtluskoolitustel käimist ja kogun teadmisi hetkeks, kui aeg on küps mõne "päris" ettevõtte käivitamiseks. See tõlkevärk on siiski pigem vabakutselise tegevus OÜ raamides, passiivset tulu hakkab Muhemuigamile tulema ainult investeeringute kaudu.
Ja muidu.. Emma kasvab ilusti ja on iga päevaga armsam ning jutukam, oma iseloomu ja eelistuste ja tujudega. Päevad temaga toimetades mööduvad nii toredasti, et ega ei oskagi enam eriti midagi rohkemat tahta :) Ehk tulebki nüüd üks tore perekeskne aasta, kus me kõik oleme igatpidi terved ja saame mõnusalt oma asju teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar