Big in Haapsalu

Veider tunne on - tulen just algajatele ettevõtjatele rääkimast, kuidas on ettevõtja olla. Alustuseks on ikka veel harjumatu end ja sõna "ettevõtja" samas lauses näha, ikka veel, kahe aasta ja nii paljude koolituste ja oma käega makstud maksude ja täidetud paberite järel. Rahavood on positiivsed, kokkuhoidlikult majandades on kasum päris normaalne, mulle on tekkinud nähtus, mida võib juba pea-aegu nimetada investeerimisportfelliks ja üleeile käisin lausa ässa näoga LHV pangas aktsiakontot avamas. Kes oleks seda arvanud? (Mina igal juhul mitte.) Isegi passiivne tulu on olemas ja iga kuu pisitasa suurem. Olen hakkama saanud, ellu jäänud ning ajaga ümber korraldanud kõik oma rahaasjadesse puutuva, suhtumisest eelarveteni. 

Ja alguse sai kõik sellest, et vabakutselisena töötades oli pea võimatu haigekassa kindlustust saada, ehkki sotsmaksu maksti minu pealt iga kuu päris palju. Nüüd räägitakse küll mingist muudatusest, millega vabakutselised ka kindlustuse saaks, aga tagantjärele vaadates - küll on hea, et ma olin sunnitud firma tegema, sest muidu oleksin sellega võib-olla veel aastaid viivitanud või üldse tegemata jätnud. Mäletan hästi, kuidas 2012. aasta suvehakul veel kinnitasin veendunult ühele sõbrale, et MINA küll kunagi ettevõtet ei asuta, sest see on ikka liiga keeruline ja äri pole minu jaoks. Nüüd ... kui mul see riidekapp või vann oleks, millega ajas tagasi minna, siis läheksin ajas umbes 1998. aastasse ja käsiksin 18-aastasel endal hakata investeerimise ja ettevõtluse kohta lugema ning selles suunas tegutsema, kõigist eelarvamustest hoolimata. (Iseasi, kas 18-aastane mina oleks muidugi üldse kellegi nõu kuulanud, aga äkki ma ise oleks ikka enda veenmisega hakkama saanud?)

Mul on alati vähe raha olnud, aga nüüd saan aru, et üks põhiprobleem oligi vale suhtumine. Ja ma ei mõtle mingit feng shui värki või pöörastel müügikoolitustel transis rahamantrate pobisemist, vaid kas või seda, et mul puudus pikaajaline eelarve (ehk ülevaade oma ressurssidest), kulutamine käis sel põhimõttel, et nii palju kui arvel on raha, nii palju saab/tuleb kulutada, ja üsna kindlast veendumusest, et alati jääbki vähe raha olema. Arved olid küll makstud, tarbimislaene ei võtnud ja aeg-ajalt suutsin kindla eesmärgi tarbeks ka koguda, aga see kõik käis väga kaootiliselt ja lõppes ikka sellega, et raha oli pidevalt poole kuu pealt (või pärast arvete maksmist) otsas. Seetõttu olin ka kindel, et investeerimine pole minu jaoks, kuna selleks, et investeerida, peaks kõigepealt palju raha olema. (tegelikult käib see vastupidi - selleks, et ükskord palju raha oleks, peab investeerima)

Praegu on jäänud veel vabaneda mõnest kohustusest - kaks õppelaenu, korterilaen ja muud rahalised kohustused seoses Tartu koduga, aga stabiilsus juba paistab. Tartu läheb arvatavasti müüki ja hangime siia Haapsallu oma elamise, selle liigutusega saan eeldatavasti lahti ka õppelaenudest (kuna Tartu korterihinnad on Haapsaluga võrreldes kordades kallimad). Ja keskeakriisi ajaks olemegi laenudest lahti ning väiksemate püsikuludega, nii et jääb raha (soovi korral) kallite hobidega tegelemiseks ja reisimiseks :)