Haapsalus elamine meenutab eluslooduse poolest juba veidi Malinalcot- kuigi opossumionu ja hiigelämblike asemel on siin teised sordid, meeldib neile ikka meie terrassil patseerida või lausa tuppa tükkida. Kui mõni rõduuks ööseks lahti jääb, leiame hommikul sageli toast õnnetu sajajalgse, kes üritab end nurka või vannitoas kahhelplaatide vahele peitu suruda. Nagu Malinalcos, on meil ka siin juba eraldi plastmasskarp eluslooduse õue tagasi aitamiseks. Vahel on ka suuri ööliblikaid või rohelisi ämblikke või hoopis kiile. Rõdu peal aga käivad linnukesed kiile jahtimas ja üleeile hommikul vaatas klaasi tagant tuppa kurblik kajakas, keda vanemad praegu iseseisva elu peale harjutavad ja kes seepärast siin ümber maja käis, lootes, et kellelgi viimaks tast hale hakkab. Emmal oli puhas National Geographic, ta ongi ju veel just parajal kõrgusel, et kajakaga läbi klaasi tõtt vaadata. Hommikul on tal esimene asi elutoa rõduukse juurde vaatama minna, et ega seal mõnd looma või putukat paista. Eks valik ole ehk väiksem kui Malinalcos oleks olnud, kuid siin ei pea vähemalt leskämblikke, palvetajaritsikaid, skorpione jms kartma.