Ühel päeval sõime hommikust M aukonsuliga. Ta on rahvuselt muidu hispaanlane, aga kuna meil siin latiinode valik on napivõitu, sattus siis nii.
Oleme varem meili ja telefoni teel suhelnud ja siis nagu ei täheldanud ta keelepruugis midagi erilist, aga kui siin näost näkku juttu puhusime.. oh sa pagan! Absoluutselt igas lauses oli vähemalt üks m-sõna (mierda- pask), p-sõna (puta/puto- lits, pedorro- peerukott), j-sõna (jodido- fucked) jne, mille toel oli võimalik käsitleda absoluutselt kõiki teemasid- kunagist pruuti Soomes, üht Barcelona ülikooli ja selle professoreid, Eesti majandusruumi, ehitusloa taotlemise protseduuri, doktoritöö kirjutamist... kusjuures nende samade sõnadega mahtus veel vaheldumisi esitama nii halvakspanu kui ülistust. Muidugi pole see siin ka lähikandi keelepruugis midagi haruldast, aga sellest on ikka hulga aega möödas, kui kuulsin kedagi hispaania keelt sedasi pruukimas. Vahepeal tuli tal meelde mind hoiatada, et ma enne ta järgmist arvamusavaldust kõrvad kinni kataks, aga nõrgema närvikavaga olekski vist kogu hommikusöök pidanud kinnitopitud kõrvadega mööduma.