Kolmekuningapäeval (6. jaanuaril) toimub kõigis Kreeka sadamalinnades risti merreheitmise tseremoonia. Me ei teadnud sellest küll vähimatki, kuna uue aasta alguses oli siin suur äikesetorm, mis pea kogu linna pikaks ajaks interneti ja telefonita jättis. 6. jaanuariks olime juba viis päeva internetita olnud ja hakkasime linna peale asutama, lootuses, et ehk FinnCafes internet töötab ja saan vähemalt töökirjad läbi vaadata. All hotelli ukse peal tuli aga meile vastu Loreto, et meid kutsuda värske oliiviõli ostmise tuurile. Samuti rääkis ta ristitseremooniast ning otsustasimegi esimesena minna ristivärki vaatama, ikkagi huvitav kohalik traditsioon. Jõudsime sadamasse just rongkäiguga samal ajal - orkester, mustades ürpides papid, sõjaväelased, poliitikud ja üldse kogu linnarahvas. Kõndisime seal väljakul, otsides paremat vaatekohta, kui äkki vajus mu jalg auku ja jäi kinni, Emma lendas mul käest näoli vastu asfalti, ise olin augus kinni.. Emma hakkas kohe nutma, aga ma ei saanud kuidagi august välja, jalg oli lõksus. Täielik õudusunenägu!! Jose tõstis Emma üles, Emmal nägu katki (õnneks ainult nahk kriibitud, aga sel hetkel me seda ju ei teadnud), mina ikka kinni.. Inimesed astusid ligi, mitme peale tõmmati mind välja. Olin täiesti šokis, sain juba aru, et jalg ei ole korras, aga lootsin, et see on lihtsalt välja väänatud.. kõige rohkem kartsin aga, et Emmal on mõni luu katki või peapõrutus.
Ümberolijad helistasid kiirabisse ja varsti see tuligi. Viidi haiglasse, seal ei juhtunud esialgu suurt midagi, kuna kolmekuningapäeva puhul oli haigla pea-aegu tühi. Need vähesed, kes tööl olid, olid ka ilmselgelt halvas tujus. Minust mõlemal pool oigasid ja ägasid teised patsiendid ja mõnikord harva nägime kaugelt mõnda õde. Viimaks viidi mind röntgenisse. Siis sai jälle tükk aega oodata, kuni viimaks ilmus välja ortopeed. Ta ütles, et luu on kahest kohast katki ja tuleb lõigata ning kindlasti jään kohe haiglasse. Nüüd hakkasid õed ka tasapisi liigutama, võeti verd, pandi kanüül ja kateeter, mõõdeti vererõhku ja sõidutati palatisse. José käis seni Emmaga lasteosakonnas, seal vaadati umbes eemalt, et tundub okei, ja oligi läbivaatus tehtud.
Väiksel saarel liigub info kulutulena, peagi ilmusid haiglasse kõik, keda me siin vähegi tunneme. Tuli ka hotelliomanik oma naisega, selgus, et üks nende sugulane oli varem Rhodose haiglas arst ning nad helistasid kohe talle ja uurisid, kes on haigla kõige parem jalakirurg. Siis käisid nad lihtsalt seni kõigile pinda, kuni mulle määratigi see kõige parem.
Tänu kohalviibivatele rahvamassidele ja hotelliomaniku pidevatele külastustele ja telefonikõnedele paranes väheke ka õdede ja arstide suhtumine. Alguses kiirabis koheldi meid selgelt nagu suvalist turistirämpsu..
Palat oli neljakohaline ja paksult rahvast täis, kuna igal patsiendil oli suur suguvõsa. Reeglite järgi oli ühe patsiendi kohta lubatud korraga üks külaline.. Voodite vahele oli küll teoreetiliselt võimalik katkised kardinad tõmmata, aga need lasti alla ainult siis, kui kellelgi oli vaja.. kuidas seda nüüd öelda.. number kahte teha. Muul ajal oli tavaliselt kohal oma 20 inimest, tehti võileibu, visati nalja või vaieldi, lapsed jooksid edasi-tagasi, elu käis täiega. Loomulikult olid kõik õueriiete ja saabastega. Mõtlesin, et see on ajutine, aga järgmisel päeval, kui nii mind kui ka teist naist opereeriti, jätkus kõik samamoodi. Põrand oli pidevalt porine, paljud külalised läkastasid köhida ja nuuskasid pidevalt, aga tundus, et nii siin käibki. Õed küll üritasid korda hoida, vahepeal tuli turvamees ja viskas palati tühjaks, aga kõik ootasid 15 minutit kuskil nurga taga ja hiilisid siis tagasi. Ainuke, kes ei tohtinud külastada, oli Emma!!!! Arstid tulid kohe õiendama, et nakkusoht, nakkusoht. No muidugi on nakkusoht, kui palat on köhivaid, nuuskavaid ja mullaseid inimesi täis!!
Järgmisel hommikul oligi operatsioon. Sellest ma palju ei tea - mäletan anestesioloogi nägu ja järgmine vaade oli juba ärkamistoa lagi. Jalg valutas, aga see valutas enne ka, ja kips oli jälle peale pandud, nii et mul polnud õrna aimugi, mis siis täpselt tehti. Olin natuke aega ärkamistoas üksi, siis kärutati mind palatisse tagasi. Õed ei teadnud mitte millestki midagi, ütlesid, et küsigu ma arstilt, kui see visiidile tuleb. Ülejäänud päeva käisid tuttavad vahetustega mu juures istumas, kuna mul oli keelatud kuue tunni jooksul magama jääda. Olin igasuguseid voolikuid ja värke täis, selleni välja, et jala küljes rippus verekott (kipsi ja sidemete alla koguneva vere väljanõrutamiseks). Õhtul anti viimaks süüa. Pärast 24 tundi söömata olemist maitses ilma soolata nuudli-kanasupp taevalikult!
Järgmisel päeval oli lõpuks arsti nn visiit. Ta sisenes palatisse joostes, käigu pealt käsi mantlivarrukatesse toppides, ja karjus mulle "Liiguta varbaid!". Liigutasin varbaid ja tahtsin oma miljoni küsimusega alustada, kui ta hüüdis "Väga hea!" ja sprintis ukse suunas. Jõudsin ainult järele karjuda "Mis mu jalaga täpselt tehti?" ja ta hüüdis ukse vahelt, et pandi kruvid ja kui tahan, võin need kahe aasta pärast lasta välja võtta.
Järgmisel päeval anti juba tavatoitu. See oli üks haiglasoleku parimaid osi! Iga kord oli mõni erinev Kreeka toit ning alati kindlasti ka magustoit. Juurde lasingi tuua ainult vett ja jogurtit.
Siis hakkas iga järgmine päev juba natuke parem olema. Iga päev valutas vähem, iga päev võeti mõni voolik vähemaks, füsioterapeut lubas juba karkudega esimesi samme tegema hakata (mmm... vetsus käimine!! selle alternatiiv ei ole väikeses neljakohalises palatis eriti.. esteetiline). Mul oli palju õnne, ka selles osas, et mind nii kiiresti opereeriti - üks palatikaaslane ootas oma lõikust kaks ööpäeva. Ja ootamise all pean silmas seda, et tal kästi juba hommikul riided ära võtta, topiti see roheline läbipaistev särk selga, keelati söömine-joomine, ja niimoodi paljalt ja näljas ta siis ootas. Ootas-ootas-ootas, kuni südaöösel öeldi, et ah, me täna ikka sind ei lõika, lõikame hommikul. Järgmisel hommikul jälle sama, riided ära, roheline särk selga, söögi-joogi keeld.. ja opile jõudis ta siis õhtul kell kümme. Kui mind üllatas selline kohtlemine, siis kohalikke üllatas hoopis see, et mind nii kiiresti lõigati! Ilma ühelegi arstile ümbrikku poetamata!
Haiglast välja saades oli väga raske sotti saada, mis edasi, kuna õed ei teadnud midagi ja arsti oli harvem näha kui Kreekas maavärinaid. Kui püüdsin viimasel päeval arstilt midagi teada saada, ütles ta, et välja kirjutamise paberites on kõik kirjas. Kui siis kodus neid pabereid uurima hakkasin, selgus, et kõik on kreeka keeles ja valdavalt olid need lihtsalt vereanalüüside tulemused, opi saateleht allergiate infoga jms. Tuvastasime viimaks ühe paberilehe, kus tundus olevat midagi vajalikku. See oli ka kreeka keeles ja klassikalises arsti käekirjas ning sisaldas ainult kuupäevi, millal peab minema õmblusi välja võtma, millal kordusläbivaatusele ja kui kaua pean ennast kõhtu süstima. !!! See viimane oli eriti ränk avastus, lootsin, et need valusad kõhtu lajatatavad süstid piirduvad ainult haiglaga, aga ei. 30 päeva! 30 päeva kodus enda kõhtu süstimist!!! Füsioteraapia osas olen õnneks interneti vahendusel nõu saanud meditsiinikoolis õppivalt naabritüdrukult, siin ei ole arstidel aega ega viitsimist patsiendiga rääkida. Ainuke arst, kes mulle üldse otsa vaatab ja inimlikumalt suhtub, on kipsiarst (kes läbivaatustel õmblused välja võttis ning hiljem kipsi vahetas), aga ta ei räägi kahjuks sõnagi inglise keelt. Üldse tean ainult nii palju, et luu oli katki kahest kohast (seda ei tea, kas üks luu kahest kohast või kaks luud), opihaavad on kahel pool, ning röngenipildilt nägin, et ühele poole on pandud liist ja neli kruvi ning teisele poole kaks kruvi. Ja et 20. veebruaril võetakse kips ära, kuid jalga ei tohi kasutada aprillini, s.t käimisraam ja kargud jäävad veel kaheks kuuks.
Emmale ja Joséle oli see nädal väga raske. Emma oli veel rinnalaps ning üleöö kadusid nii ema kui toit. Esimesed päevad ei tahtnud ta pudelipiimast midagi teada. Ta nuttis endal hääle kähedaks ja võttis tublisti kaalust alla. Mehhikos pandi rahad kokku ja José ema tuli siia meile appi. Kuigi põhjus oli kurb, oli vähemalt tema tulek väga tore. Nad said Emmaga tuttavaks ja sõpradeks, seiklesid natuke mööda saart ringi ja muidugi oli haiglast koju saades väga tore ämmaga kohvitada (mmmmmm.... esimene kohv pärast nädalast kohvipausi!) ja juttu rääkida.
Emma oli mu peale veel tükk aega vihane, ei tahtnud isegi mu lähedal olla. Nüüd oleme uuesti sõpradeks saanud, aga eks ma olen praegu igavavõitu, kuna saan teda ainult toolil istudes sülle võtta või temaga voodis mängida.
Ja mis seal ikka.. eks harjub kõigega. Pealegi päike paistab ja meil on mõnus lõunapoolne elamine, nii et kui hommikul magamistoas rõduukse lahti teen, saab kas või voodis päikest võtta. Samuti saan siin väljas "jalutamas" (koperdamas) käia, kuna kogu aeg on kleidiilm, alla pääsen liftiga ja hotellist väljumisel pole ühtegi trepiastet. Tuleme tagasi aprillis, kui mul enam tromboosiohtu pole ja mõlemad jalad kannavad :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar