Kirjutan vahelduseks helgematest momentidest ka. Tegelikult ei ole enam jala teema ka nii hull, juba pandi kergem kips, kõhtu süstimist on jäänud veel ainult poolteist nädalat ja leidsin isegi padjahunnikut kombineerides võimaluse külili magada. Tavaliselt teen päeval ka käimisraamiga kõndides koperdades väikese tiiru hotelli ees, nii et kuigi vabast liikumisest on asi kaugel, suudan end siiski vähemalt mõnesaja meetri piires ringi lohistada.

Eelmisel nädalavahetusel käisid meil külas Julien ja Maria. Kuigi esialgsed suured plaanid saarel ringi rändamisest langesid nüüd ära, käisime vähemalt mõnusalt õhtust söömas. Seda restorani polnud sugugi lihtne leida, sõitsime pool idarannikut läbi ja küsisime korduvalt teed, enne kui viimaks ühes mahajäetud teeotsas väiksesse sadamasse ja selle lõpus olevasse restorani jõudsime. Lisaks tundus eemalt, nagu oleks see kinni. Maria käis aknale koputamas, mille peale toolil tukkunud kelner püsti krapsas ja ukse lahti tegi. Huvitav detail oli see, et restorani ees suurtel treppidel on küll kaldtee (ratastoolidele ja minusugustele puuetega inimestele), aga see kaldtee viib umbes poolele teele ja sealt edasi on jälle trepid. ??? Kreeka loogika! Küll aga on restorani teisel küljel köögiuks ilma trepita, nii et ma sain sealt sisse komberdada. Restoran oli täiesti tühi, aga kõik oli puhas ja ilus ning keset ruumi lõõmas kaminas suur mõnus halutuli. Kelner oli väga sõbralik, käis kogu aeg vaatamas, kas meil on tore olla, ja kui söömise lõpetasime, tõi lauale magustoidutaldrikud. Enne kui midagi küsida jõudsime, ilmus lauale suur vaagen kodutehtud kompoti ja jäätisega - niisama, maja poolt. Kompott oli NII hea, et küsisin viisakalt lauakaaslastelt luba ja lakkusin vaagna ka puhtaks. Niimoodi.. kultuurselt. Kusjuures see kompott oli küdooniast, aga nii osavalt valmistatud, et üldse ei saanud aru, mis puuviljaga tegu - küdoonialõike oli keedetud veini ja vürtsidega (sh mahlepiga) siirupis. Kui viimaks kodu poole asutasime, tuli kelner veel ütlema, et ärge minge veel, siin on ju nii mõnus :) 

Haiglas anti väga hästi süüa. Iga päev olid erinevad Kreeka toidud, valmistatud maitsvalt, mitte tervislikult. Näiteks igavene lahmakas lasanjet (siin on sellel küll teine nimi), ohtra juustuga üle puistatud! Ja kindlasti alati ka magustoit: suur tükk tõsist šokolaaditorti, siirupiga immutatud Kreeka maiustused (pmst sama, mis Türgi maiustused - pakhlava jt) või rammus mahlepi-puding. Ühel päeval oli lõunaks nii hea ahjus ohtra oliiviõliga küpsetatud kalafilee köögiviljadega, et tavalises restoranis oleksin palunud ettekandjal selle peale kokka tänada. Haiglas ei läinud see kahjuks läbi, kuna toitu toonud sanitar ei osanud sõnagi inglise keelt.

Ahjaa, siiski, unustasin - alati sisaldas söögikord ka midagi tervislikku - tillukese kausi salatit või väikese õuna! :)