Meie Rhodose hotellijõuludest said jooksvalt Tšiili jõulud..

Asi sai alguse sellest, et siin hotellis koristab albaanlanna Arta ja kuna oleme mõnikord sattunud koristuspäeval kodus olema, oleme vahel veidi juttu ajanud, nii palju kui ta napp inglise keele oskus võimaldab. Muuhulgas selgus, et ta ise ja kogu ta pere on protestandid, osa peret koguni protestandi misjonärid. Talle valmistas suurt heameelt kuulda, et ka mina kirjade järgi protestant olen, ning ta kutsus meid oma kirikusse teenistusele. Ta ei suutnud aga inglise keeles seletada, kus see asub või millal teenistused toimuvad. Nüüd enne jõule nuputas ta lahenduse välja - helistas ühele sõbrannale ja andis siis telefoni mulle. Tervitasin inglise keeles, vahetasime paar lauset viisakusi, siis küsiti teiselt poolt, kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist (Estonia), mille peale kostis "España?! Entonces podemos hablar español" Selgitasin, et hispaania keeles võime rääkida küll, ainult et olen ESTONIAST (siin kuulevad kõik eesti asemel hispaania, see on täitsa tavaline)
Viimaks jäi jutt nii, et ta tuleb meile pühapäeval järele, kuna kirik on kaugel. Mõtlesime - miks mitte, enne jõulu on ikka tore kirikus käia.
Käisimegi siis kirikus. Selgus, et see ei ole ühegi formaalse kiriku, sekti ega liikumisega seotud, lihtsalt vabastiili kristlased, kellele kreeka-ortodoksi ega katoliku kirik ei meeldi. Loevad natuke piiblit, laulavad, vabastiilis jutlus, pärast ühine söömaaeg, ja lisaks korraldavad heategevust. Seltskond oli väike, aga väga rahvusvaheline, muuhulgas isegi üks Aafrikast pärit perekond, kes kandsid isegi veel oma traditsioonilisi riideid. Oli väga tore ja kõik tahtsid meiega tuttavaks saada.
Sellest pühapäevast on meil siin seltsielu tekkinud :) Loreta, kes meid kirikusse viis, on Tšiilist, samuti tema mees. Kreekas on nad elanud 1980. aastast peale (noored põgenesid sel ajal Tšiilist seoses poliitilise olukorraga), ning kuigi Rhodos neile väga meeldib, olla ikka tore värskeid hispaania keele rääkijaid kohata. Nii kutsuti meid eile nende juurde jõulusöömingule. See oli puhas latiinovärk: Loreta, tema mees, kaksikõde mehega, üks paraguailanna ning kõigi nende lapsed. Ainuke kreeklane oli Loreta õemees. Laud oli lookas, tõime kõik erinevaid sööke, mida kõike oli vaja proovida. Kõige parem oli pastel de choclo - sarnaneb argentiinlaste roale pastel de papa ja inglaste karjasepirukale - paraguai versioonis on alumine kiht hakkliha, rosinate, mustade oliivide, sibula, küüslaugu ja keedumuna segu ning selle peal on kergelt purustatud värske magusa maisi kiht, ja see on siis ahjus üle küpsetatud. Tegelikult see paraguailanna on vere poolest kreeklane, ema-isa on kreeklased ja ta sündis Kreekas, kuid kui ta pisike oli, kolis pere Paraguaysse - ja nii tunnebki ta end paraguailasena. Loreta ja tema mees jälle on pesuehtsad tšiillased ja nende pojad seega vere järgi samuti tšiillased, kuid poisid on Kreekas sündinud ja üles kasvanud ning peavad end kreeklasteks. Võta siis kinni.. Loreta kaksikõe nooremad lapsed isegi ei räägi hispaania keelt. Siin saarel on ainult kreekakeelsed koolid ja lasteaiad. Ainult inglased-ameeriklased on oma lastele avanud väikse klubi moodi koha, kus saab pärast tavakooli käia inglise keelt harjutamas.
Täna oli ilus päikeseline päev, kasutasime juhust ja otsisime üles Ptolemaiose arvatava hauakambri, ikka selles maailma kõige vanemas pargis. Seal on ka ohtralt kaljupühamuid ja koopaid. Nagu siin kombeks, on parimal juhul kuskil püsti silt "Funerary Monument". Seda, mis aastatuhandest või kes või kuidas, peab ise juurde mõtlema. Suurema osa muistsete varemate juures pole üldse mingit silti. Nojah, ega siin tulekski siis enam-vähem iga tagaaia juurde silt panna.