TÜ Orientalistika keskuse konverents

Lõpuks ometi ka midagi kirjutamisväärset selles töörohkes sügises: ak!orgide listi tuli kiri, et korp! Sakala majas tuleb orientalistikakonverents. Teemad ja esinejad olid nii huvitavad, et ohverdasingi selle nimel laupäevahommikuse väljamagamise.
Kõigepealt oli sisse astudes tunne, et rikun mingeid reegleid, kuna ruum oli täis mustades ülikondades meesterahvaid. Peale minu esindas õrnemat sugu veel üks tüdruk, aga temal olid ka mustad viigipüksid jalas, ja siis üks samuti pükstes vanadaam. Õnneks lubati siiski ka kleidiga sisse.
Ka kohvipausidel pakutav oli väga konkreetne: must kohv, must tee, vein ja Oravakese kommid, ei mingit jamamist küpsiste või kohvikoore või koguni võileibadega :)
Esinejad olid ka 100% mehed. Ausalt öelda ei tulegi praegu siin Eestis ühtki naissoost tegijat assürioloogi, egüptoloogi vms meelde - võib-olla nad on olemas, aga mu amatöörlikku lugemisvarasse pole siiani veel ühtegi sellist sattunud.
Muidu oli aga just nii huvitav, kui lootsin. Mait Kõiv näiteks pakkus välja huvitava teooria, miks Vana-Kreeka türannid olid türannid ehk mis on vahet neil ja hilisematel kuningatel. (Kusjuures monarcos ja tyrannos olid alguses sünonüümid). Vahe oli selles, et türannidel ei õnnestunud tehnilistel põhjustel kunagi saavutada stabiilset aristokraatia toetust, sest neil polnud vajalikke ressursse. Lugu oli nii, et tolle aja Kreeka linnriigid olid enamasti väga väikesed, võib-olla Eesti valla mõõtu. See tähendas, et ühes nö riigis oli vähe maad ja vähe ressurssi ning rahvas oli väga võrdne, mõnedel lihtsalt rohkem maad, teistel vähem. Türannil oli ehk veidi rohkem maad, kuid ikkagi mitte nii palju, et jaksata nt palgasõduritele maksta - selliste asjade jaoks oli vaja konkurentide maid konfiskeerida, mis omakorda aga põlistas kohe türanni vaenlasi aristokraatide ehk suuremate maaomanike hulgas. Teine variant oli väikemaaomanikke maksustada = jälle vastuolu ja pahane rahvas.

Amar Annus tõi paralleele pallimängu ja teispoolsuse motiivi kohta meie ja sumerite rahvaluules. Gilgameši alguses ja lõpus on pallimängu teema, kus Uruki noored mehed peavad kuninga ees pallimängu mängima, eepose lõpus aga kukuvad pall ja kurikas allilma ja Gilgameš on kole kurb ja siis ta sulane-sõber Enkidu läheb allilma neid ära tooma. Eesti rahvalauludes on motiiv, kus kurnimängus lendab pall kirikuaeda, vaenelaps (enamasti meheleminekueas neiu) läheb sellele järele, pall on langenud hauale, haud on lahti ja seal on tema kadunud vanemad, keda ta siis külastada saab ja kellega juttu räägib. Teine motiiv on natuke kaudsem: neiu ehib end külapeole, seal kiigutakse ja mängitakse kurni, mängu käigus lendab tüdruku põllele põrmu, tüdruk läheb nuttes koju, siis öeldakse, et tal on riiete puhastamiseks põrmust vaja erilisi asju, mida kuidagi ei õnnestu hankida; siis ta nutab kuskil metsa vahel ja ütleb, et peab nüüd maapõue mutiks või rotiks minema, kuna riideid ei saa puhastada.

Urmas Nõmmik võrdles Gilgameši narratiivi Genesise ja Saamueli raamatutega. Eelkõige võttis ta ette paarid Gilgameš-Enkidu ja Jaakob-Eesav. Näiteks nii Enkidust kui Eesavist on räägitud kui "karvasest mehest", mõlemat vastandatakse tsiviliseeritud mehele (Gilgameš niikuinii ning Jaakobi kohta on öeldud, et ta on "mees, kes elab telkides" - oma kontekstis tähendabki see siis juba enam-vähem linnasaksa). Mõlemas loos oli veel terve hulk paralleele ning Nõmmik arvab, et Gilgameš oli oma ajas ja ruumis nii kõva kuningas, et see pärimus mõjutas hiljem ka Iisraeli/Juuda kuningafolkloori kujunemist, neil oli vaja identiteetiloovat pärimuskuningat, kes oleks kah nihuke kõva mees. Veel oli väga huvitav nüanss selles ettekandes see, et Iisak räägib ja käitub Piiblis nagu kuningas, kuigi ta seda tegelikult ei olnud - tema rääkimismaneer jm sarnaneb väga Saalomonile. Sauli ja Taaveti lugu aga võis omakorda saada toitu Jaakobi-Eesavi teemast. Algses pärimuses ei käinud Saul ja Taavet üldse kokku, aga kui nad juba piisavalt kauge mineviku tegelasteks muutusid, kirjutati nad kokku üheks looks (seal oli veel episoode, nt Koljati tappis algses pärimuses hoopis teine tegelane, aga hiljem miksiti see Taaveti teemasse.

Lõpuks sain ka Sergei Stadnikoviga tuttavaks. Kuna ma ilmselgelt nägin seal mustade ülikondade vahel välja nagu tulnukas, tuli ta kohvipausil ise küsima, mida siis mina uurin. Olen ta asju juba kaua lugenud, nii et nüüd viimaks sain mõned tekkinud küsimused ära küsida, kuigi kohvipausid jäid muidugi kõige uurimiseks liiga lühikeseks. Tema ettekanne oli Ptahhotepi elutarkuse teksti kohta, mille eestikeelne tõlge mõne aja eest ilmus. Ma ei hakka ettekande sisu kirja panema, kuna see on arusaadav pigem tingimusel, et raamat on läbi loetud ja tolle aja-ruumi taust teada, kuid paar huvitavat üldisemat nüanssi: 1) see on maailmakirjanduse vanim teadaolev kirjalik õpetussõnade tekst, 2) esimene teadaolev kirjalik tekst, kus arutletakse filosoofiliselt ettemääratuse üle, samuti isikliku vagaduse põhimõtte eelkäija (et jumalaga saab ka otse suhelda, ise palvetades vm).

Siis olid veel paar väga spetsiifilist ettekannet, mille mõistmiseks vajalikku tausta ma praegu lahti kirjutada ei jõua, aga üldinimlikematest meeldis mulle väga Peeter Espaki oma. Ta võttis teadlasena ette ühe võitlevate ateistide põhiteesi, et religioonid on kõik puha vägivaldsete algetega; ning ettekande motiiviks oli asjaolu, et talle kui religioonimütoloogia uurijale hüppavad pidevalt ninna ateistid, kes teatavad, et ta tegeleb vägivalla õhutamisega! (kui Espak seda mainis, hakkasid mitmed religiooniuurijad saalis pead noogutama, et neid on ka sellised rünnakud tabanud). Espak võttis ette vanima religiooni, mille kohta leidub kirjalikke ja kunstilisi tõendusmaterjali - sumerite oma; ning analüüsis kogu praegu kättesaadavat vanimat materjali. Mitte kuskilt ei tulnud välja sumerite religiooni vägivaldsus. Sõjajumala komponent tekkis alles tükk aega hiljem ning sedagi mõne olemasoleva jumala sekundaarse või tertsiaarse funktsioonina. Kuna saal oli täis kõiksugu tüüpe, kes igapäevaselt muistsete tekstide ja religioonidega töötavad, tekkis väga huvitav arutelu, mille tulemus oli väga selge: sõja- või vägivallajumala funktsioon ilmub ikka alles tükk aega pärast religiooni teket ning kaasneb institutsionaliseeritud vägivalla (sõdade) tekkega, mitte vastupidi: ei ole nii olnud, et enne mõeldakse välja sõjajumal ja siis tulevad sõjad. Keegi viitas ka sellele, mis on praegu teada esiajaloo usundi kohta, neandertallased jm: et elu ja surma päritolu oli küll üks religioosset mõtlemist loov küsimus, kuid sellega ei kaasnenud vägivalda või hirmu.
Arutelu käigus mainis Espak ära veel selle, kuidas lihtsalt võim armastab religiooni võtta ja sellega lambist vägivalda õigustada, tuues kaasaegseima näitena praeguse USA: evangelistid võtavad ilmutuste raamatust x koha (kolmepealine koletis, tall, ...) ja siis järeldavad sellest meelevaldselt, et jumal tahab, et USA Iraaki ründaks. Ja et see olla USAs praegu väga tavaline teema, võetakse Piiblist x tsitaat ja tõestatakse sellega kontekstivabalt, mida parajasti tarvis.

Ah, ja see on hästiunustatud vana: isegi Uude Testamenti kirjutati selle käsikirjade ümberkirjutamisel asju juurde, osalt eksimustena, osalt aga konkreetselt tahtlike lisade või muudatustena.

Selline põnev päev.