Gibsoni apokalüpsise-film ja maiade klassikalise perioodi lõpp

Stadnikov küsis eile üht asja Mehhiko kohta, mida tegelikult ennegi küsitud on, kuna paljud on seda Mel Gibsoni filmi näinud. Nimelt: kui palju see film tegelikkusele vastab, milline oli maiade olukord hispaanlaste saabumise ajaks ja kas see inimohverduste värk oli tõesti nii hull.
Just veidi enne Mehhikost lahkumist ostsin ajakirja Arqueología Mexicana numbri, kus on esitatud praegused põhiteooriad maiade tsivilisatsiooni languse kohta. Toon ajakirja jutu kokkuvõtte siin ära.


Maiade uurijad vaidlevad muidugi palju ja kõige üle, isegi periodiseerimine varieerub oluliselt, niisiis toon lihtsuse mõttes praegu ainult antud ajakirjanumbris esitatud andmed.
Käsitletav aeg: maiade klassikalise perioodi lõpp (750-1050 p.Kr) ja postklassikaline periood (1050-1550 p.Kr.)
Hispaanlased tulid Mehhikosse 16. sajandi alguses! (alguses ekspeditsioonid Kuubalt jm, 1519 hakkas Cortes ringi kappama)
See, mida maia impeeriumina tuntakse, jäi kõik klassikalisse perioodi, nii et hispaanlaste tulekuks olid võimsad kuningad ja maiade hiilgus ammu unustatud.

Praegu levinud teooriad allakäigu kohta

1) kliimamuutuse ja rahvastiku kiire kasvu tõttu said loodusressursid otsa. Samas on kõnealune piirkond täis järvi ja jõgesid, aastaringse stabiilselt sooja ja niiske kliimaga, muld on väga viljakas, nii et kliimamuutuse mõju enam eriti ei usuta. Küll on aga hästi tõestatud rahvastiku väga kiire kasv ning mõned uurijad arvavad, et kui selle põhjused leida, ongi maiade allakäigu lugu lahendatud. Toonaste linnade demograafia arengu kohta on ühtlasi andmeid keeruline hankida, küll on juba leitud, et mitmete linnade rahvastik kõikus suurel määral juba enne teoreetilisi kliimamuutusi, kord kiirelt kasvades, siis kahanedes; ning kliima muutumine võis olla viimaseks piisaks; väikseks, aga otsustavaks lisateguriks.

2) sõjapidamine. Selle teooria toetajad arvavad, et pidev sõjategevus laostas ühiskonda, kuna üleval tuli pidada sõjakäike ja aina kasvavat militaareliiti. Rahva elutingimused halvenesid pidevalt, kuna aina rohkem ressursse läks sõjamasinasse. Viimaks kuivasid ressursid nii kokku, et isegi sõdurid hakkasid näguripäevi nägema ja ainult sõjapealikud elasid veel hästi. Selle näitena on toodud Tikal (asub praeguse Guatemala territooriumil): 130 aasta vältel (562-692) ei püstitatud seal ainsatki dateeritud monumenti (nn Tikali hiatus).
Sõjateooria vastased ütlevad, et teooriast on välja jäetud sõjategevuse võimalikud motiivid: a) ohverdamiseks vangide võtmine, b) kasvava elanikkonna ja eliidi jaoks ressursside hankimine, c) kogukonnasisene võitlus eliidi liikmete vahel. Küsitavaks muudab sõja mõju see, et kangem madistamine käis hoopis varaklassikalises perioodis (250-600 ja hiljem 600-750).

3) rahvastiku kasvu ja sõdimise kombinatsioon ning doominoefekt. Selles teoorias nähakse neid kaht tegurit integreeritud süsteemina, mis toimis mitte ainult sõjaliste liitude, vaid ka regiooni aktiivse kaubandustegevuse tõttu. Maia alade lõunaosa nähti kui süsteemi keset, kus mõne olulise keskuse mõju muutumine käivitas ahelreaktsiooni kogu süsteemis ja kui mõni (kaubandus)kese kokku kukkus, võis see sisuliselt kogu süsteemi kukutada. Usumacinta-Pasioni jõe piirkonna linnad (Yaxchilan, Piedras Negras, Palenque ja Dos Pilas) hüljati kõik pea samal ajal 8. sajandi lõpus ja 9. sajandi alguses: Arthur Demarest on sellest järeldanud, et põhjuseks võis olla jõekaubanduse kadumine, mis omakorda võis tulla sõdadest ja sõjalistest enklaavidest Ceibalis ja Altaris, mis lõikasid läbi kaubavahetuse kõrgmaadega. Copani linn, mis asus maia alade teises otsas, hüljati ka samal ajal, kuid ilmselt teistsugustel põhjustel; varsti jäi tühjaks ka selle naaber Quirigua. Tikal ja Caracol pidasid natuke kauem vastu (Tikal 9. sajandi teise pooleni; Caracol venitas isegi 11. sajandini välja), kuid rahvast oli seal juba üsna vähe. Calakmul hääbus ka sel ajal, sellest üsna kaugel asuv Tonina tühjenes 10. sajandi alguses. Samas on jälle teisi linnu, mis märksa kauem vegeteerisid. Osa võeti tasapisi uuesti kasutusele ja Belizes ning Quintana Roos on linnu, mille püsiasustus kestis konkistani. Niisiis leiavad selle teooria vastased, et doominoefekt pole tõestatud, kuna eri linnade ajalugu on kulgenud üsna erinevas rütmis, mitte omavahel seotult.
Kuna Belizes ja Quintana Roo lõunaosas tegutsesid linnad veel pikalt edasi, on mõeldud ka, et rahvas, kes nn madalmaal linnad hülgas, kolis lihtsalt läänest itta (Kariibi ranniku suunas) ja lõunast põhja (Puuci ja Cicheni ning Coba piirkonda).

Igal juhul oli postklassikaliseks perioodiks kogu ühiskonnakorraldus ja eluviis muutunud. Valitsejate suurust näitava monumentaalarhitektuuri ja kosmilise korra säilitamise aeg sai läbi. Tekkis hoopis teistsugune ühiskond , kus võim oli killustatud, kosmovisioon ja materiaalne kultuur muutunud, majandus sõltuv suurte vahemaadega kaubavahetusest. Varasemate kuningakesksete steelide ja altarite asemele tulid muude tegelastega riitusevahendid, mis näitab otsustusvõimu detsentraliseerumist, võib-olla mingisuguseid nõukogusid ja rotatsiooni ametikohtade täitmisel. C.-F. Baudez jt arvavad, et enne postklassikalist perioodi ei olnud maiade religioonis jumalaid (erandiks Palenque), vaid stereotüpiseeritud jumalate asemel kasutati klassikalises perioodis mingisugust mütoloogiliste olendite ja loodusjõudude segu: maailm oli täis vaime, taeva ja põrgu olendeid, allegoorilisi tegelasi, kultuurilisi kangelasi ja päriselt eksisteerinud esivanemaid. Tänapäeval tuntud maia jumalate nimekiri pärineb postklassikalise perioodi koodeksitest, mida ei saa tingimata klassikalisele perioodile rakendada, eriti arvestades asjaolu, et tegu oli nii aja kui ühiskondliku struktuuri poolest väga erinevate kogukondadega.
Materiaalses kultuuris toimusid suured muutused alates 8. sajandist. Keraamikas tulid kasutusele uued töövõtted, vormid, kaunistustehnikad ja motiivid, sama juhtus arhitektuuris. Leiud näitavad ka, et rahvas rändas sel ajal pidevalt ringi: mõnes linnas on näha, kuidas ühest otsast kolis kohalik rahvas minema, samal ajal aga kolis teine rahvas sisse.
Niisiis oli konkista ajaks seis selline, et suurem osa kunagistest võimsatest maia linnadest olid juba džunglisse kasvamas või hingitses vaevu, tugevate valitsejate asemel oli tekkinud mingisugune lõdvem ja hajutatum võimustruktuur ja rahvas oli laiali hajunud ning liikuv.

Kui veel tollest Gibsoni filmist rääkida, siis minu meelest pingutas ta seal mõne asjaga oluliselt üle. Nii palju, kui lugenud olen, oli maiade ohverdustraditsioon märksa tagasihoidlikum (filmis näidatu sarnanes pigem sellele, mida asteekide vallutusretkede koha kirjutatakse). Veel rõhuti seal kangesti maiade õudsele allakäigule, kuid nagu eelnevalt refereeritud materjalgi viitab, oli ühiskond pigem lihtsalt ümber korraldunud ja kõva käega valitsejate kadumisega olid suured sõjad otsa saanud. Arheoloogid on leidnud ohtralt näiteid selle kohta, kuidas postklassikalise perioodi materiaalne kultuur tegi läbi jõulise arengu, kusjuures leidude põhjal otsustades oli maiadel tihe kauba- ja tehnoloogiavahetus teiste, geograafiliselt üsna kaugete rahvastega (nt misteekidega Oaxacas).
Korraliku õudusfilmi saaks hoopis sellest, mida eurooplased Mehhikos (ja üldse Ameerikates) tegid ja uhkelt oma käega kirja panid, nt Tsvetan Todorovi raamatus "Ameerika vallutamine. Teise probleem" on selliseid väljavõtteid, mille lugemisel tõesti süda pahaks minema kipub.
Selline lugu siis maiadega.