Viimane meditsiinitõlge aga läks igavast algusest hoolimata päris lõbusaks. Teemaks oli kapselendoskoop. Kui vanasti käis endoskoopia nii, et tuli meetrite kaupa jälki plastmassjuhet alla neelata (võib-olla vähem, aga see on nagu tuulekülm: loeb mitte mõõdikunäit, vaid tunne!), siis nüüd on olemas selline väike kapslike, mille neelad lonksu veega alla ja mis siis loomulikku teed pidi su sooled läbi kruiisib, samal ajal pilte tehes. Pildistamiseks on sellel ühes otsas kaamera ja päris kange LED-tuli ning kogu see sisemine ilu läkitatakse kõhust välja raadiosaatja abil. Kogu tõlge andis kujutlusvõimele päris palju hoogu, eriti siis, kui tulid patsiendile antavad õpetused ja keelud. Näiteks kui see kapsel viimaks teisest otsast välja tuleb ja LED-tuli endiselt vilgub, ei tohi oma vilkuvat junni vahtima jääda, sest see valgus võib silmi kahjustada. (Arvestades, et paljud patsiendid vajavad antud uuringut just üliaeglase seedetegevuse tõttu, võib siis paari nädala pärast päris ootamatu üllatus olla.). Siis ei tohi kapsli väljas....miseni tugevate elektromagnetite lähedusse minna, sest magnet võib kapslit enda poole kiskuma hakata. Samuti ei tohi sel ajal raadiosagedusel töötavaid seadmeid kasutada (nagu erinevad puldid jm), kuna kõrvalised raadiolained võivad antenni vastuvõttu häirida ja tulemuseks saab siis sooltest hoopis naljapilte. Ka lennata ei tohi, kuna see jubin läkitab raadiolaineid. Kuigi lennukini see patsient arvatavasti ei jõuakski, sest a) turvaväravaist läbi kõndides hakkaks need piiksuma, ja b) kui turvamehed siis paluks pealisriideid vähemaks võtta, paljastuks nende alt kõhu ümber lai antennivöö ja puusal rippuv salvestusseade.
Seda kahjuks ei öeldud, kas LED-tuli läbi kõhu ka näha on. See oleks eriti vinge, saaks rääkida, et kõht on nüüd tuunitud, ja ööklubis laineid lüüa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar