Reede õhtul läksime välja sööma. Siin on kesklinnas tilluke, aga see-eest kuulus pizzeria, mida peab Lupita (s.t ta ristinimi on Guadalupe) ja kus alati kõige värskemad külauudised teada saab ning mõne uue tutvuse leiab. Ei tulnud seegi kord pettuda - vaid kahest lauast, suurest pitsaahjust ja letist koosnevas kohakeses seadis end kohe sisse mehhiko-prantsuse perekonna esindus. Lupitat ja tema pitsasid teavad kõik ning iga sisseastujat koheldakse kui viimaks kohale jõudnud kallist sõpra, nii et naaberlaua rahvas hakkabki kohe tunduma sõbra sõpradena, keda tahaks samuti kohe tundma õppida. Kui me siis mõnusasti veiniklaasi taga pitsat oodates olime jõudnud üksteise elude olulisemad põhipunktid läbi võtta ja rahvusvaheliste perede laste identiteedini jõudsime, astus sisse Lupitat tervitama veel üks hiline külaline - pikk, mustasilmne, siilisoengu ja tagant pika patsiga. Ta oli nimelt mägedes ühe põneva oksakese leidnud ja tuli seda Lupitale kingiks tooma. Muidugi tehti meidki koha omavahel tuttavaks ja selgus, et ta käib alatasa üleval mägedes. Nii saigi mõne hetkega paika, et laupäeval läheme koos temaga kolme risti mäele. Kui see sai paika pandud, kadus ta jälle öhe.
Järgmisel hommikul saime kuidagi üles, kui Roman juba tuligi. Sõime koos hommikust ja saime rohkem tuttavaks. Ta on hariduselt bioloog ja usu poolest ishaya. Uurisin pärast netist ishayade kohta, nende usul on selline tagasihoidlik ajalugu, et kui Jeesus oma õpetusega tuli, siis ta nägi, et inimkond pole veel valmis. Niisiis andis ta õpetuse Johannesele edasi, kes loomulikult Tiibetisse läks ja seal õpetuse munkadele edastas. Ja siis, üllatus-üllatus, ilmus 1990. aastatel üks ishaya USAsse, et hakata püha tarkust viimaks lihtinimestele jagama. Lisaks olla tegu maailma vanima religiooniga, millest kõik ülejäänud usud on välja kasvanud.
Hea küll, see oli lihtsalt selgituseks teistele minusugustele, kes ishayadest midagi ei tea. Mingil põhjusel paistavad nad Soomes üsna populaarsed olevat, nii et küllap siis jõuab see otsaga kunagi Eestisse ka.
Roman oli lõppeks siiski väga mõistlik, kõiksugu uskudele ja ilmingutele avatud ning ishaya traditsioone pigem meditatsioonitehnikatena kasutav, samuti ei üritanud ta meid mingilgi moel pöörama hakata, pigem rääkisime palju Mehhiko enda vanadest religioonidest ja traditsioonidest. Ta kurtis, et kui ta mehhiklastele oma usku mainib, kiputakse kohe õiendama, et miks ta parem mõnd Mehhiko muistsete rahvaste jumalat ei kummarda :)
Järgmisel nädalavahetusel läheb Roman aga päris üles Põhja-Mehhikosse, Baja Californiasse (imeilusate randadega väike poolsaar Vaikses ookeanis). Nimelt tuleb välja, et Castañeda raamatutest tuntuks saanud Don Juan, Castañeda yaki rahvusest õpetaja, on endiselt elus ja hea tervise juures ning oma kõrgest vanusest hoolimata korraldab rituaalset kevade tantsu. Vanahärral on eluga 48 last kogunenud, üks neist on Romani sõber, nii et sedakaudu sai Roman ka kutse tantsule. Ta rääkis, et (Roman ise siis) on Castañeda raamatute suhtes väga kriitiline: olgugi, et tänu neile raamatutele tõusis mõlemas Ameerikas šamanismi reiting märkimisväärselt, paljud teised šamaanid hakkasid samuti kirjutama ja paljudel tekkis huvi nende asjade õppimise vastu, on Castañeda tekstist näha, et enamasti ei saanud ta toimuvast ja õpetusest halligi aru. Ta pani küll kõik kohusetundlikult kirja ja asi seegi, aga enamasti kirjeldas ta ainult vormi, sisust ja tähendusest midagi jagamata. Lisaks läks ta taimede kasutamisega liiale. Huvitaval kombel aga lähevad ta raamatud sellegipoolest paljudele peale, nii et isegi Mehhiko-siseselt on palju neid, kes tema raamatute järgi hakkavad omal käel šamanismi arendama. Õnneks on siin endiselt siiski alles ka paljude erinevate rahvaste traditsioonilised šamaanid, kes on oma esivanematelt saanud põlvest põlve õpetatavad vanad oskused, teod koos tähendustega.
Järgmine huvitav asi: Roman tegi oma magistritöö sellest, kuidas ühes maakohas inimesed looduse ja eriti kohaliku taimestikuga suhestuvad. Tuli välja, et kui põldu tehakse, siis alati jäetakse mõned ribad puutumata, jättes metsikut taimestikku alles. Neid taimi ja puid osatakse kõiki kasutada - küll toiduks, küll ravimiks, küll kaunistuste valmistamiseks, küll lõhnava vaigu (copal) saamiseks. Kui ta siis neid taimi uuris, tuli välja, et kohalikud vanakesed oskavad "vett külvata" - "sembrar el agua" - ehk veesooni otsida ja õigesse kohta kaevu teha. Kui küsisin, kuidas, siis selgus, et samuti nagu Eestis - pajuokstega või traadist keeratud jubinaga. Kui aga vee pärast tülitsema hakatakse, pidi vesi kaduma - kaev jääb lihtsalt kuivaks.
Selle kandi rahvas elada üldse veel vanaviisi. Kasvatavad ise enda toidu, ravivad end oma taimedega, veedavad pea kogu elu väljas toimetades - ja võib-olla just tänu sellele elavad nad väga vanaks. Kui Roman oma magistritöö jaoks materjali kogus, käis ta näiteks ühe oma 90-aastase mutikesega rääkimas. Ühele küsimusele ei osanud too vastata ja kostis, et oodaku, ta küsib oma ema käest järele. Roman mõtles, et ????? Aga nii oligi, emake oli 118-aastane, täiesti elus, hea tervise juures ja tegus.
-----------------
Teine osa tuleb varsti, töö tahab tegemist :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar