.. järg

Kõige selle jutuvestmise peale saime lõpuks söödud ja kodust välja. Laupäevahommikune Malinalco oli rahulik ja mõnus, õhk veel ööst värske, turistid tõenäoliselt alles pealinnas hommikust söömas, nii et tänavatel  olid ainult turule tõttavad kohalikud. Kõndisime kahe mäe vahel tõusvale tänavale, mille äärde Martini temazcal ja koopadki jäävad; kaht krunti piiravate aedade vahel oli kitsuke läbikäik - sealt algaski mäkkeminek. Kahjuks ei teinud me alt ühtki pilti, kust oleks näha, kui järsk see on, aga no tõepoolest oli järsk: kohe alguses läks lahti kivide külge klammerdudes ja tasakaaluga mängides üles vinnamine. Seejuures osutusid lihtsad nahksandaalid väga mõnusaks ronimisvarustuseks, sest nende õhukese painduva tallaga olid konarused ja logisevad kivid palju paremini tunda. See ei olnud nii plaanitud, lihtsalt.. paljukest mul siin Mehhikos neid jalanõusid ja riideid ikka - püksegi on ainult üks paar, sest kes siis sellise kuumaga pükstega käia tahaks :)

Roman ütles: "Mägi õpetab alati midagi. Iga kord mäkke ronides avastad midagi uut: looduse nüansse, taevast, oma keha võimeid, mälestusi, kujutlusi.."

Neid kaljusid on ronitud ilmselt juba tuhandeid aastaid. Praegu on mäe otsas kolm risti, mis üle terve Malinalco kätte paistavad, aga varem käidi seal hoopis vihma- ja tuulejumalaga asju ajamas. Mäeküljes on mitmel pool koopad, mille juures vihmajumalale ohverdati, et vihmad tulemata ei jääks. Erinevalt mõnest muust paigast ei olnud selle mäe jumalad verejanulised: lapsukeste, vangivõetud sõdalaste jm asemel ohverdati hoopis savipotte, mis ilmselt koobaste juures ohvriannina puruks peksti. Kogu mägi on siiani neid muistseid potikilde täis, nii värvimata kui ka glasuuri ja ornamentidega tükke; eriti palju leiabki potikilde koobaste juurest. Lisaks vedeles siin-seal töödeldud obsidiaani kilde: neist tehti mitmeid väikseid tööriistu, aga muidugi ka noole- ja odaotsi. Mõnikord harvem pidada leidma isegi nefriidist tahutud kaelakeehelmeid. Paljudes "turistikates" pakuvad kohalikud hangeldajad tihti müüa sarnaseid nefriitkeesid või ripatseid, mis olla konkistaeelne (siin tegelikult on kasutusel termin prehispanico - 'hispaania-eelne') toodang. Romanil oli üks originaal kaelas ja ta seletas, kuidas kaasaegsel ja tõesti muistsel helmel hõlpsasti vahet teha: nefriit on suurema kõvadusega kui enamik tol ajal indiaanlastele üldiselt kättesaadaval olnud tööriistamaterjale, niisiis kasutati helmesse augu tegemiseks vett. Helmes pandi tilkuva vee alla ja tilgad uuristasid pikapeale sellesse augu, seetõttu on muistsete helmete auk üsna suur. See kraam, mida hangeldajad pakuvad, on ühtlasema kujuga ja auk on tilluke = puuriga tehtud.

Kogu mäel, aga eriti koobaste juures õitsesid vihmaperioodi ootuses mitmed pühad või vähemalt armastatud puud nagu amate amarillo (kollane amate) - tahaks kangesti pilte panna, aga blogi pildialbumi maht on juba täis saanud. Kui mahti saan, panen ehk Facebooki, sealt saab albumit välja linkida. (Või kui keegi teab, kuhu veel saab mugavalt pilte üles panna ja bloggerisse linkida, siis oleks väga tore).

Ühe koopa juures seisis ka kivi, millesse oli kriipse ja ringe uuristatud. Nägi kalendri moodi välja ja kalendri funktsioon tundus ka loogiline: vihmaperioodi algust oli oluline ette teada, et põllud ette valmistada ja külvama hakata. Pealegi on mehhiklased üle ilma kuulsad kalendripidajad, praegu on ju pea kõik lugemisoskuse ja kollakama ajakirjandusega varustatud rahvad kursis maiade kalendri väärtõlgendusega :)

Üsna mäkketõusu algusest hakkasid silma siin-seal kõrgematel kividel (sh kalendrikivi otsas) asuvad s...hunnikud. Ikka oli ühes kohas koos terve suur assortii erineva vanuseastmega julkasid. Neid lähemalt vaadates oli näha, et kohalik mägirebane on endale igal pool välikäimlad sisse seadnud, kus ta hoolikalt oma häda õiendamas käib, selle asemel et turistide kombel iga põõsa taha sittuda. Mägirebane on siin muidugi fiktiivne nimi, oma silmaga me nende pakkide autorit ei näinud, Roman olla näinud ja ütles, et see on selline hallikat värvi ja sabaots vist ei ole sedasi valge nagu Eesti rebastel. Niisiis nimetame teda täna mägirebaseks.
Tema väljundit lähemalt vaadates oli selge, et toidulaud on tal väga tervislik, puha taimetoit ja valguks vahele putukaid. Kõige huvitavam oli aga ikka nende käimlate asukoht. Mitte ükski hunnik ei asunud maapinnal, kõik olid võimalikult kõrgel kivide otsas. Lõpuks turnisime hinge kinni hoides ja kogu jõuga klammerdudes ühele kõrgele eraldatud kaljunukile, kuhu oli tõesti raske pääseda - ja mis me sealt eest leidsime? Muidugi ilusti sätitud rebasejulkade hunniku. Vaade sellest kohast oli iseenesest hingematvalt ilus, kogu Malinalco org ja ümbritsevad mäed nagu peopesal, nii et võib-olla siis rebane on ka esteet, kribib end kuidagi ähkides sinna üles, et siis kogu kohalikule rahvale ja mööduvatele ronkkondoritele ülalt alla vaadata, samal ajal oma kangi välja punnitades.

Teine, hoopis kurvem nüanss, mis alates koobastest silma jääma hakkas - igal pool, eriti aga ohverduspaikade juures on kõik üles kaevatud. Ei, mitte arheoloogide poolt. Kohalikud teenivad endale sellega lisaraha, et kaevavad muistseid pühapaiku üles ja müüvad leitud kraami mustale turule. Pärast kaevamist ei viitsita niigi palju, et auk kinni ajada, niisiis näeb see välja nagu röövarheoloogide songitud Sinimäe, kus auk on augus kinni. Need poisid, kes seda teevad, tunnevad kõiki ümbruskonna mägesid ja pühapaiku paremini kui ükskõik milline arheoloog, teavad iga rada ja suudavad hämmastava kiirusega nii mäkke tõusta kui sealt laskuda, niisiis on politseil neid pea võimatu kätte saada. Roman jutustas, kuidas ta korra oli ühe sõbrannaga just poolel teel tippu, kui need tüübid mööda lendasid - jah, praktiliselt lendasid, tohutute hüpetega laskudes; alles tükk aega hiljem möödusid ähkivad politseinikud, kes tavainimese kombel turnima ja ronima pidid. Selleks ajaks, kui politsei alla sai, olid kutid juba mäe otsas tagasi.
Korra olla nad leidnud näiteks nefriitmaski - üks kohalik, samuti röövarheoloog, pressis selle neilt pooleldi ähvardustega 20 000 peeso eest (umbes 1100 eurot) välja ja müüs ise edasi juba 200 000-ga (11 000 eurot). USAsse jõudes on nende vidinate hind tavaliselt veel kümme korda kõrgem. Sedasorti äriga on siin tegeldud juba ilmselt sajandi jagu. Üks JMi vanaonu näiteks oli Veracruzi aardeotsija; ta poolvendade isa üks avantüüridest oli konkistaeelsete asjade USA-sse hangeldamine; üks ta suguvõsa liige toimetab siiamaani vahel selliseid juppe üle piiri. Mehhiko-siseselt on nende asjadega äritsemine rangelt keelatud ja karmilt karistatav, aga kui tükk juba üle piiri õnnestub viia, ei juhtu enam midagi.

Kolme risti mäe otsa tõustes ent nägime, kust ja kuidas need tükid tulevad. See oli kurb vaatepilt. Mida ülespoole, seda rohkem songitud maad silma jäi, kuni mäe otsas enam terve maalappi polnudki. Mõnikord panna nad kõige kuivemal ajal mõnele mäeküljele tule otsa, nii et kogu taimestik hävib - ikka selleks, et oleks lihtsam kaevata. Kohalik rahvas räägib, et selle pärast ongi nüüd palju põuda ja imelikud ilmad, et ilmajumalate ohvriannid on välja kaevatud ja nende pühapaigad rüüstatud.
Poisid olid meie tulleski mäe otsas, ootasid ainult, kuni me silmapiirilt kaome. Kohalikud kõik teavad, kes nad on ja millega tegelevad, aga politseisse keegi ei lähe - kõik teavad, et politsei on mõttetu, saamatu ja ükskõikne, ja noh, poisid on ikkagi ka kogukonna liikmed.

Mäe tagaküljel avaneb väike kanjon, mille teisel küljel on teine püha mägi, Suure Jõu mägi - ka seda kaevavad nad üles; lisaks on mingi firma alustanud selle tagaküljel suurt kinnisvaraprojekti.

Esimest korda nägime siit, mäetipu tagaosast, kuhu Malinalco püramiid on tegelikult suunatud. See polnud lihtinimestele mõeldud ja orus asuva küla eest oli see pigem peidetud, peale eliitsõdalaste ja preestrite ei tohtinud sinna keegi minna. Nüüd nägime, et püramiid ja tempel vaatavad otse kahe püha mäe vahelisse kanjonisse: see oli ehitatud pühakohtade kompleksi osana. Jälle tahaks kangesti pilte panna, ehk leian mingi võimaluse, et need tagantjärele lisada :)

Kui songitud maapinda mitte arvestada, oli kogu see tõus väga ilus. Igal pool avanesid erinevad vaated, taevas oli väga sinine, meiega samal kõrgusel hõljusid suured ronkkondorid ja väiksemad kullilised, mitmed õitepilves puud lõhnasid magusalt, kalju käte all oli päikesesoe või kohati lausa kuumav. Siin-seal olid jalatoetamise kohad juba kaljusse sisse kulunud ja siledaks hõõrdunud, sest nii palju sajandeid on inimesed sinna tõusnud, et oma jumalatega rääkida.
Mõne puu all (colorín) lebasid pisikesed korallpunased helmed - need on seemned, millest ehteid valmistatakse. Puu õitest aga tehakse süüa.
Mõni puu oli köha jaoks. Teine kõhuhädade jaoks. Kõiki neid tunti ja hoiti ning mõne hädaga mäe otsa minnes korjati alla tulles ka vastavat taime kaasa. Mägi andis kõike, mida hädas vaja läks.
Loodan, et tagasi tulles on see veel alles; et keegi pole seda killustiku saamiseks või kes-teab-milleks ära õhkinud; et vanade jumalate paigad jäetakse rahule ja rebane saab rahus oma vaateplatvormil ...