Suvi hakkab juba liiale minema.
Kuumus on kruvinud 35 kraadini. Päike kütab otse lagipähe. Õhk ei liigu ja sadanud pole juba nädal aega.
Lisaks on sääseuputus üle mõistuse. Akna ees on sääsevõrk, voodi kohal on sääsevõrgust baldahhiin, päikese loojudes enam uksi-aknaid lahti ei tee, pesuköök ja vannituba välja arvatud; enne magamaminekut lööme magamistoas kõik sääsed maha ja paneme ukse kinni. Nagu sellest erilist kasu oleks.. ühel õhtul likvideerisime magamistoast ca 50 sääske, öösel aga ronisid mõned ikkagi baldahhiini ja hommikul oli kümmekond sääske akna peal, üritamas välja pääseda. Nendega jamamine on sääskede kohta paar asja õpetanud - nad paistavad aktiveeruvat öösel, eriti pimedas; hommikul aga katsuvad oma saagiga jalga lasta, et siis terve päev kuskil tukkuda. Kuni päike paistab, on rahulik, aga nii kui päike loojub, saabuvad nad karjakaupa, kõik näljased ja hakkamist täis.

Ja siis igasugused muud suured putukad. Igal õhtul trügivad tuppa kuldpruunid põrnikad. Tulevad valguse peale, muud midagi. Üritame nad ettevaatlikult kinni püüda ja välja aidata, sest vastasel juhul lendavad nad vastu lampi ja kõrvetavad tiivad, kellel siis seda vaja. Lisaks põrnikatele tulevad aeg-ajalt tuurile need jäledalt suured prussakad ja muud sitikad. Eile õhtul vaatasime pimedas toas arvutist üht National Geographicu saadet visuaalsetest illusioonidest, kui äkki kihutas üle ekraani hiiglaslik ämblik. Sekundi murdosa mõtlesin, et see oli osa saatest, aga no ei, ta tormas edasi voodi peale. Röögatusega olime mõlemad püsti. Sellised kiirelt liikuvad ämblikud nimelt olla suurema tõenäosusega mürgised ja agressiivsed. Kindlasti kartis ta meid sama palju kui meie teda, aga kahjuks oli ta elusana kinnipüüdmine liiga ohtlik - ta liikus ämbliku kohta täiesti kujuteldamatu kiirusega -, nii et pidime ta maha lööma.

Ühel õhtul käisime Georgina ja Emilio pool õhtust söömas, ikka nende väikses butiikhotellis, kus just pärast pulma koos Marguse ja Anu-Liisiga oma esimesed Malinalco-ööd veetsime. Georgina oli just palja jalaga maha löönud väikse skorpioni :) Kui ta abikaasa ja tütar teda suurisilmi jõllitasid, teatas Georgina rahulikult, et kuna üks kord hammustas teda voodisse pugenud suur skorpion, ei tahtnud ta ootama jääda, kuni see väike vahepeal suuremaks kasvab ja teda uuesti otsima tuleb.

Ilusatest asjadest aga hõljuvad siin õhtupimeduses tihti kollakasoranžilt hõõguvad jaanimardikad. Eesti omad on sellised helerohelise kuma ja nõrgema valgusega, need siinsed hõljuvad ringi nagu suuremat sorti tulesädemed või väiksemat sorti söetükid. Nende hetkede ilu on raske sõnadega kirjeldada. Tavaliselt ilmuvad nad välja rahulikel ja tasastel õhtutel, kui taevas on selge ja tuul vaibunud, ja siis lihtsalt hõljuvad vaikselt.
Nüüd on jäänud alla nelja nädala :)