Siin on Odila ühes oma kodu lemmiknurkadest.

Malinalcos käib usuelu täie möllu ja mürtsuga edasi. Eile oli tuhkapäev - ja alles siin sain sotti, kust see nimi tulnud on :)
Nimelt tulid meile hommikusel turutuuril kõik vastu, hallikasmust rist otsa ette joonistatud. Kui küsisime, mis lahti, selgus, et on tuhkapäev, neljakümnepäevase paastuaja algus: kirikus on teenistus ja kõik lasevad seal endale tuhaga risti otsaette maalida, mis alles järgmisel hommikul maha pestakse. Krabat tuli meelde!

Kui täna turutuurile läksin, oli kogu kesklinn lillede ja plakatitega kaunistatud autosid, busse ja väikseid veoautosid täis. Tuli välja, et täna on jalgsi ja jalgratastel palverännak Malinalcosse, mida olevat tehtud alates 1951. aastast. Kloostriõu oli juba rahvast pungil täis, kõigil jumalaema pildiga dressid seljas!

Aga tagasi Odila juurde..
Kuulsime temast juba oma esimesel Malinalco-külastusel, kui pärast pulmi mesinädalatele tulime. Georgina ja Emilio, kes meid oma väikeses butiikhotellis poputasid (ja kellest meie esimesed siinsed sõbrad said), rääkisid ühest naisest-kunstnikust, kes laulu ja muusikaga erilisi tseremooniaid läbi viib, näiteks pulmi inimestele, kes tahavad midagi spirituaalset, aga kirikust ei hooli. Siis kuulsime temast kohalikus jooga- ja meditatsioonikeskuses, kus ta vahel üritusi korraldab. Seejärel saime juba päris tuttavaks ning leppisime kokku, et läheme talle Chalmitasse külla teed jooma.

Mõeldud-tehtud. Läksime ja sattusime kohe vaimustusse! Ta maja on ühe Mehhiko esimese ökoarhitekti tehtud (kes on juhtumisi üks JMi juhendajatest ja headest tuttavatest ning samuti Malinalcos elab), omaette kunstitöö nii seest kui väljast, džunglilaadse aiaga ja vaatega otse ühele lähedalasuvale mäele.
Ja Odila ise..
Kogu ta pere on muusikud ja kunstnikud ja temagi õppis noorena muusikat ning alustas varakult lauljakarjääri. Ta oli väga andekas ja ilus ja karjäär läks kiirelt ülesmäge, õige pea oli ta saatelauljana laval Mehhiko tolleaegsete suurimate tähtedega. Soolokarjääri takistas ainult see, et ta keeldus produtsentidega magamast. Ma ei tea, kas nüüd on teisiti, aga tol ajal käis noorte tüdrukute tee tippu läbi voodite ja kes ära ütlesid, jäidki tausta laulma. Siis läks ta USAsse ja sealgi oli ta varsti tipus, puhas staarielu - punased vaibad, šampanja, kõrgmood, peod suurte staaridega.. kuni juhtus mingi õnnetus, mille tõttu üks ta neerudest purunes, ja kuu aega hoiti teda haiglas anesteesiga unes, kuni kõik kokku lapiti. Kui ta lõpuks ärkas, oli temast teine inimene saanud: äkitselt tundus kogu glamuurivärk mõttetu ja tühisena ja ta ainus soov oli loodusesse minna ja seal lihtsat elu elada. Kui ta haiglast koju sai ja oma garderoobi vaatas, ei suutnud ta ära imestada, mis riided seal koos olid. Ja ta hakkas kirjutama ja muusikat looma, ning tekstid, mis temast kirjutades välja voolasid, jäid tihti talle endale arusaamatuks. Puha vaimne värk!
Siis tuli ta Mehhikosse tagasi ja jätkas esialgu laulmisega, kuna see oli ainuke töö, mida ta teha oskas, ja kõik käis vanaviisi edasi - aga mida edasi, seda vastumeelsemaks see kõik muutus. Pidev öine ülevalolek kontsertide tõttu, tühjad inimesed, palju alkoholi, meelelahutusmaailma kõledus, kõik hakkas vastu. Pooleldi sellest elust põgenemiseks abiellus ta ühe kuulsa produtsendiga, et perele keskenduda. Ja algusest peale rääkis ta mehele, et ei kannata enam linnas elamist. Mees ütles talle: "Hea küll, ma kingin sulle maja. Vali ainult välja!" Nii käisid nad aasta otsa maja otsimas, sõitsid igal nädalavahetusel pealinnast välja erinevaid kohti avastama, aga ta ei leidnud ega leidnud seda õiget. Juba oli ta viimast otsa lapseootel, ringisõitmisest tüdinud ja veendunud, et sellist kohta polegi, mis talle meeldiks, kui nad ühel nädalavahetusel Malinalcosse tulid. Malinalco polnud samuti "see", aga üks tuttav soovitas neil Chalmitat vaatama minna. Odilal oli kõrini, aga nad siiski läksid - ja kui nad siis sinna jõudsid (kus praegu ta maja asub) ja ta autost välja astus, vaatas ta mäe poole ja tardus: "Siin see on!"
See tunne oli olnud täiesti absoluutne. Tolle koha peal polnud tol ajal praktiliselt midagi, ainult võsa. Mees küsis mitu korda üle, kas ta on ikka kindel. Kahe nädala pärast tulid nad tagasi ja tunne oli ikka sama, nii et kohe samal päeval leidsid nad tuttavate soovituse peale tolle ökoarhitekti ja aasta pärast oli maja valmis.

Odila tuli alguses igal nädalavahetusel, kuni ühel hetkel ei tahtnud enam üldse Mexico Citysse tagasi minna. Nii elasid nad mõnda aega sedasi, et mees tuli nädalavahetusteks. Vahel oli küll raske olnud: kogu Odila elu oli sinnamaani möödunud viietärnihotellides, parimates restoranides süües, assistendid kõike ette-taha tegemas - ja äkki üksi väikses maakohas, ei ühtki fänni ega kedagi. Aga hakkama ta sai. Siis tuli üks täiesti plaaniväline armumine. Odila oli juba kahe väikese lapsega kodus, kui talle üks psühholoogidest paarike külla tuli, kes teda uurida tahtsid (isiksuse vahetumist - staarist loominguliseks looduslapseks). Ja kui nad maha istusid, tuli äkki suure pragina ja mürinaga tohutu tõmme, tsunami-laadne armumine. Odila suutis ainult mõelda: "Ma olen abielus!!" ja saatis nad silmapilk minema, praktiliselt ajas välja. Aga sellega see asi ei lõppenud ja Odila, kes ei tahtnud oma meest kuidagi petta, rääkis talle algusest peale ausalt, et temaga on selline asi juhtumas ja palus abi. Ei aidanud aga miski, see lugu läks edasi ja kippus päris seebiks kätte (ma ei hakanud üksikasjades urgitsema, aga sain aru, et see oli kolmene värk: mees ja naine mõlemad võrgutasid teda! mehhiklased..) Ja abielule pani see põntsu, abikaasa oli ennegi keeruline küpsis olnud, aga kui see teema päevakorda tuli, läksid nendevahelised suhted päris hulluks kätte, kuni Odila oli sunnitud oma mehe maha jätma, sest too kohtles teda väljakannatamatult kehvasti. Selleks ajaks oli neil juba kolm last ja Odila jäi lastega Chalmitasse.

Korduvalt tahtis ta sealt ära minna, sest Chalmitas polnud tol ajal õiget kooligi ja lastel polnud seal midagi teha. Aga iga kord, kui ta minema kolida üritas, juhtus ikka midagi, mis minna ei lasknud. Nii ta siis jätkas oma "džunglielu", kirjutas muusikat ja tegi tseremooniaid.

Juba mõnda aega pärast lahutust oli tal pikk romaan ühe tükk maad noorema inglasega. Üks kord tõmbasid nad kahekesi end seentega kivisse ja õues ühe kindla koha peal olles (see, kust alguse foto tehtud on) nägid nad mõlemad, kuidas mäe juurest alla õue tuleb tunnel ja just õue peal lõpeb see väravaga, kust miljonid kuldsed olevused välja voolavad.
Hiljem tuli talle külla üks hispaanlasest tuttav oma nägijast tüdruksõbraga ja kui nad kohale jõudsid, tardus tüdruk selle koha peal ja ütles: "Kuidas sa küll sellise koha peale elama sattusid??" ja siis kirjeldas täpselt sama, mida Odila varem seentega näinud oli.

Siis ta andis alla, jättis minemakolimisplaanid katki ja mõtles, et küllap talle on ette nähtud seal olla.

Kohalikud aga kardavad teda ja peavad nõiaks. Kahju, et Kunksmoori hispaania keeles pole, ma tahaks talle selle kinkida :)

Selline lugu siis..

Saabuv nädalavahetus tuleb kahjuks hoopis teistsuguste inimeste seltsis, mul on missioon "arhitekti abikaasa" ehk keegi JMi tuttav poliitik/saadik, kes siin lähedal ühe ökoasunduse projekteerimisega seotud on, tahab JMiga plaani pidada. See saab toimuma Polancos (ühes Mexico City rikaste linnaosas) tema majas toimuval kõrgklassi peol. Mis seal ikka, kord paari kuu jooksul võib - löön ennast lille, teen head nägu ja püüan suu jõuga kinni hoida, kui sotsiaalkriitilised seisukohavõtud välja pääseda tahavad. Lõppeks tuli JM minuga üks kord kaasa, kui transvestiitidest/soovahetajatest/prostituutidest sõpradele külla läksin, nii et võin mõnikord rikkurid välja kannatada küll.