Nädalavahetus läks üldiselt tuksi, kuna JM tõi ülikoolist gripiviiruse värskeima väljaande koju ja esimest korda võttis see ka minu jalust maha. Poliitiku sünnipäevale siiski läksin kaasa. Ja hea oligi, et tervislik seisund vestlusi alustada ei lubanud!
Pidu toimus hr. poliitiku kallis kodus, mis asub kesklinna eliitrajoonis kuulsal ja peenel tänaval. Hr. poliitik on ise kirjade järgi muidu loodussäästlike eluviiside ja muu sarnase hääletoru. JMi tutvusringkonnas on ta keskkoolipidude ajast: nimelt käisid JMi ema ja kõik onud-tädid Mehhiko Saksa kolledžis. Osad neist said sellise trauma, et panid oma lapsed ükskõik millisesse teise kooli, teised jälle saatsid oma lapsed samuti kulunud  kostüümis kivinäoga tantede hoole alla. (legende või pigem õudusjutte Saksa kolledžist kuuleb iga jumala kord, kui üle kolme õe-venna korraga kokku satub) Niisiis, mõned JMi tädidest-onudest otsustasid siiski end oma laste peal välja elada ja saatsid nad perekonnatraditsiooni jätkama, ehk siis paljud JMi eakaaslastest nõod käisid Saksa kolledžis, ja nii nagu JMi koolil Edronil, olid ka Saksa kolledžil iganädalased mälestusväärsed läbud. Ja kuna Mehhikos kasvavad nõod üles pea-aegu õdede-vendadena, käis kogu põlvkond ühiselt üksteise kooliläbusid pidi.
Lõpuks - see poliitik käis just sel ajal Saksa kolledžis ja nii nad ühiste sõpruskondade kaudu mestisidki.

Kohe alustuseks tuli välja, et tema ja mitmed ta lähemad sõbrad (kes järjest suurte džiipidega saabusid nagu meie Strandberg juba) on Rohelise partei liikmed. See ongi see koht, kus oli väga hea, et mul hääl täielikult läinud oli, sest Mehhiko Rohelised.. alustuseks võiks ehk mainida, et Mehhiko partei visati maailmaorganisatsioonist välja, kuna neil polnud peale nime eriti miski roheline. 2010. aastal jäid nad mulle esimest korda silma oma valimisreklaamidega. Keskkonna kohta ei näinud ma mitte ühtegi, küll aga võitlesid nad kangesti surmanuhtluse kehtestamise eest ja nõudsid kanepi legaliseerimist (hea küll.. kanep on tõesti rohelist värvi). Sel sügisel olid väljas plakatid stiilis "Ära tegime!", kus nad uhkustasid, et surmanuhtluse kehtestamist küll ei saanud, aga see-eest võitlesid välja 70-aastase vanglakaristuse. Kuidas küll peaks riiki või keskkonda see aitama, kui kurjategijad pärast kuriteo sooritamist ülejäänud elu maksumaksja raha eest kinni istuvad?
Ja nüüd, lähenevate presidendivalimiste eel toetavad nad ilmselt kõige lollimat presidendikandidaati, kes Mehhikol kunagi olnud on. Lolli all sõna otseses mõttes. Ja poiss on nii noor, et isegi seniilsuse süüks ei saa seniste intervjuuvastuste ja sõnavõttude tobedust panna. On poliitikuid, kes mulle ei meeldi, kuna nende vaated minu maailmapildiga ei ühti (nagu praegune president Calderon), aga vähemalt teevad nad oma sigadusi suhteliselt intelligentselt, isegi kui see on stiilis evil genius. Ent Peña Nieto? Youtube kubiseb videodest, kust ta järjekordselt midagi lollakat ütleb, pärast ajalehtedest saame siis jälle mitu päeva lugeda, kuidas teda on valesti mõistetud ja ta mõtles absoluutselt teisi asju kui neid, mida ütles.

Ja neid rohelisi siis muudkui kogunes sinna sünnipäevale, ja mul oli selline tunne, et olen komöödiateatrisse sattunud, kus kõik ise enda üle nalja teevad. Nad kõik rääkisid nihukest tänavaslängi (sellise taseme slängi, mida Eesti kontekstis omaaegse reidisuhtlusega võiks võrrelda), et no sellised lahedad rahvasellid kõik. Situatsioon oleks sama, kui 30-40-aastased kõrgharidusega äriinimesed ja poliitikud, sh MEHED, Eestis laua ümber istuks ja täiesti tõsimeeli ja siiralt räägiks "see on nagu jummala lahe ju ää, nii nunnu ää, täiega bestikas ää". Ja siis see vaese poliitiku jutt, kuidas "JÄLLE pidin televisioonis esinema ja selle või tolle ministriga kohtuma, issand kui väsitav, mulle meeldib ikka rohkem maal looduses viibida" (kaks lauset hiljem tuleb välja, et "maal looduses" tähendab tolles basseiniga hiigelvillas, mille ehitus parasjagu käib). Kogu Noa laeva loomaaed oli kohal, täislaks - geid, supermodellid, põhjakäinud kunstnikud, noored wannabed, kanepist läbiimbunud rastafarid, kes katuseterrassil vabadusest ja loodusest räppisid..

Siin Mehhikos peetakse hirmus oluliseks tutvusi luua ja seltskonnas liikuda ja inimesi tunda. Selle kohta on tegusõna "vincular", mul ei tule praegu head eestikeelset vastet meelde - aga see tähendabki seda, et üritad kogu aeg oluliste inimestega tutvuda ja kõiki tunda ja tuntud olla ja pildil püsida, ja eriti tehakse seda kõrgklassis ja kõrgemas (või edasipüüdlikus) keskklassis. See on veel üks põhjus, miks ma toda seltskonda väga ei kannata: üritustel suheldakse tihti pigem sellepärast, et välja uurida: äkki oled sa millegi poolest tähtis (rikkast perest, kuulus vms). Ma ei tea, kas nad ise seda enam tajuvad või käib see automaatselt. Kõik koostavad oma kataloogi ja sinu sildiks pole mitte su huvid või sügav sisu, vaid see, kuidas sinust kasu võiks olla. Harry Lehistel on selle kohta hea följeton (raamat on kahjuks veel Eestis, nii et pealkirja ei mäleta). Pildil püsimine tähendab rohkem võimalusi, kontakte, tööprojekte - aga samal ajal ka seda, et toda õnnetut mannekeenielu tuleb kogu aeg jätkata, ürituselt üritusele tuikuda, alati endast mingisugust muljet jätta, kutseid vastu võtta, Facebookis fotodel ilmuda, tühje "sõprus"suhete valemeid järgida. Välismuljest piisab, kedagi ei huvita, mis selle taga on.
Meil oleks väga lihtne sellele karussellile hüpata, sest kuna JM käis ühes Mehhiko elitaarsemaist koolidest ja hiljem kallis eraülikoolis, on paljud ta kooli- ja ülikooliaegsed sõbrad just sellest maailmast ja nihukest elu elavadki. Alguses tuligi kutseid igale poole, kõik tahtsid eksootilist Eesti pruuti näha, aga lasime need üritused järjest eelnimetatud põhjustel üle. Parem üks hea sõber ja suur kannutäis teed kui miljon mõttetut tuttavat :)