Alguses tegutsesid siin kohalikud rahvad (tlahuicad ja matlatzincad), hiljem asteegi/tolteegi hõimud. Koobastes käidi austamas jumalat nimega Oxtoteotl (-tl lõppu arvestades on see juba selgelt nahua/asteegi nimi, varasem pole teada), selleks pesti end kõigepealt pühas jões ja siis, puhtana, võis juba allikale minna, et seal end veel igaks juhuks üle pesta ja püha vett juua - ja siis koopasse. Samuti käis asja juurde lillepärg ja tantsimine. Ja kuna tol ajal käis kogu Mehhiko-sisene maismaaliiklus kondimootoril, tuldi Chalmasse jala.
Pärast tuli ristiusk ja kui Malinalco ning selle ümbruskonna ristiusustamine käsile võeti, ei olnud kohalikud hõimud sugugi püüdlikud oma jumalaid uue vastu välja vahetama. NB! - oluline ääremärkus - Chalma koopajumalat kujutati mustana (sest ta oli ööjumal, "inimese saatus öösel", umbes nii). Niisiis.. legendi järgi olla juhtunud, et kaks agarat misjonäri katsusid edutult kohalikke veenda musta koopajumala kuju hävitama. Ja kui nad siis ise kolme päeva pärast koopasse läksid, et see töö oma kätega ära teha, leidnud nad - üllatus-üllatus - musta iidoli asemel eest hoopis musta Kristuse kuju. Kõik olid õnnelikud: põhimõtteliselt käis kõik vanaviisi edasi, ainult inimohvreid enam polnud ja jumalal oli teine nägu peas.
Seda, kui täpselt kõik vanaviisi edasi käib, võisime ise oma silmaga näha. Pildid on Facebookis üleval!
Parasjagu on üks palverännakuaegadest, nii et kõik kohad olid palverändureid täis. Esimese asjana nägime lillevanikutega kaunistatud autosid ja muidugi inimesi ka. Mul kummitas terve päeva "If you're going to San Francisco.." :) Kui alla jõe äärde laskusime, võis juba poole turu pealt seepe, nuustikuid ja kausse osta. Kõik ronisid vette, kes rohkem, kes vähem riietatuna, ja muudkui pesema.
Usinamad nühkisid isegi juuksed puhtaks. Järgmine raund oli kirikus, kus sai ennast patukahetsuseks järjekorda võtta ning lasta end preestril püha veega üle piserdada ja õnnistada. Tal pidi ikka käsi päris väsinud olema, sest altari eest kõndis läbi katkematu inimvoog. Paljudel oli ristiga must (plastmass)Kristus seljas.
Kui kellelgi seda veel ei olnud, võis endale kohe väljast nurga pealt sobiva muretseda.
Paljud palverändurid olid päevade kaupa teel olnud ja magasid nüüd tänavatel või valmistusid tagasiteeks.
Edasi läksime püha allika juurde. Eks Eestiski ole pühad allikad teada-tuntud, siin aga võetakse seda asja kohe erilise põhjalikkusega. Rahvamass oli kirjeldamatu! Edasiliikumiseks pidi kõvasti aega ja kannatust varuma, sest virgad palverändurid pesid end allikas veel kord üle. Lisaks sai eraldi kohas vett võtta. Tankisime kõik kaasasolnud õõnsad asjad püha vett täis ja peab ütlema, et väga hea vesi on.
Allikast rohkem aga avaldas mulle muljet see puu, mille juurte alt allikas välja voolab. See on nagu Totoro-filmist! Meie praeguse kaameraga ei saanud seda mitte kuidagi täies mõõdus pildile, ikka jäi suurem osa välja. See on mehhiko sooküpress, Mehhiko rahvuspuu. Suurel maal suured puud!
Pärast läksime Odilale külla, aga see on juba omaette lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar