Selline oli vaade meie aknast möödunud vihmanädalatel: pilved istusid mägede kukil ja mässisid kogu Malinalco endasse. Seal, kus tavaliselt on mäed, oli nüüd ühtlane hall sein.

See mõmmik jäi silma ühel kõrvaltänaval. Langetatud puu oli nii täpselt mõmmiku nägu, et keegi lahke inimene oli silmad ja suu lisanud :)

Eile käisime kohvi joomas Michelle'iga. Ta on samast killast kust ülejäänudki Malinalco tegelased: karakter, lugu, sisu..
Oli pikk õhtu ja kohvi läks kõvasti, lugusid oli nii palju. Mõne asja jõuan kirja ka panna :)

Ta on pigem USA-Mehhiko päritolu, lapsena Buffalos elanud ja kasvanud. Ta ema aga sattus oma elukaaslasega kunagi Mehhikos reisil olles Malinalcosse ja läks täpselt samuti nagu meie ja paljude teistega - tuli ja jäi. Michelle elas ja õppis veel tükk aega USAs, tulles Malinalcosse ainult vahel emaga. Ülikoolis oli ta erialaks graafiline disain, aga tema ajal tehti seda kõike veel paberi peal, käsitsi trükikojamakettide valmistamiseni välja. Alles ta õpingute viimasel aastal avati neil ülikoolis esimene arvutikursus ja juhendaja ütles neile, et õppige nii kõvasti kui saate, sest muidu olete nelja aasta pärast tööta. Kui ülikool läbi sai, läks ta endale tööotsinguteks CV-d tegema. Tol ajal oli kogu USA peale ainult üks ettevõte, mis disaini arvutiga tegi, ja ta läks sinna oma CV-d tegema, et see arvuti peal kujundada; tööd tahtis ta otsida harilikes disainifirmades, kus endiselt paberi-pliiatsiga möllati. Kui ta siis oli natuke aega seal käinud oma CV-ga vaeva nägemas (tol ajal oli see hoopis teine asi kui tänapäeval Wordiga), ütles ettevõtte juhataja talle, et kuule, ma võin ise sulle tööd anda. Michelle ehmatas ära - no mis mina, minul on selle CV tegemiseks kulunud pea-aegu kuu, samas kui su töötajad siin lasevad uue töö iga poole tunni tagant välja! Juhataja aga ütles, et arvutit me võime sulle õpetada ja meil on siin just puudus disainiharidusega inimesest. Nii ta siis jäi ja hakkas õppima ja töötas kõvasti, hiljem tuli Mehhikosse ja töötas siin edasi - USA ettevõttest anti talle kingituseks ohtralt programme kaasa, nii et ta alustas Mehhikos parima võimaliku baasiga. Kui palgatööst villand sai, avas ta oma disainibüroo Mexico City kesklinnas ja töötas mõnda aega seal. Sissetulekud olid suured, tööd oli palju, aga ühel hetkel hakkas ta mõtlema: millist elu ma paari aasta pärast elada tahan? Kas ma ikka tahan igavesti seitse päeva nädalas tööd teha, elada üksi, sõpradeta, rahakalt, aga elu nautimata?

Tol ajal jõudis just internet Mehhikosse. Ja kuigi sülearvuti toimivat kontseptsiooni tol ajal veel polnud, istus ja unistas ta, et ehk areneb tehnoloogia nii, et ta saab ühel heal päeval oma disaine kuskil rannas teha. Ja nii kui esimene võimalus avanes, pani ta kontorisse interneti. Ja hakkas mõtlema: aga kui ma õpiks veebilehti tegema ja hakkaks internetis töötama? Mõeldud-tehtud, aga kuidas? Ta kolas netis ringi, sattus mingisse jututuppa ja kirjutas seal, et tahab veebilehtede tegemist õppida, kas keegi oskab aidata? Üks mees vastas talle, aga küsis kohe, kas ta on eelarvamustevaba. Michelle ütles, et enda arvates on küll, aga miks? Siis mees seletas talle, et kõige kõvema äriga veebilehed on pornosaidid: neil on kõige rohkem kliente, liiklust ja raha. Nii et kui ta tahab õppida veebi hästi tegema, oleks pornosaitides töötamine kõige kiirem lahendus - et saab teisiti ka, aga teisel moel kulub tal palju rohkem aega, et näha, mis inimestele meeldib ja kuidas asjad käivad. Juba tol, modemite ajal said pornosaidid kuni 200 000 külastust öö jooksul!
Michelle mõtles hetke ja hakkas asjaga pihta. Hulk aastaid töötaski ta pornosaitide veebidisainerina ja õppis tõesti palju. Kuigi vahel ka liiga palju - tahes-tahtmata tuli tal ka saitide sisuga kokku puutuda. Korra oli tema tööks sisu modereerimine - oli üks veebisait, kuhu inimesed ise võisid sisu üles laadida, ja Michelle pidi käima kontrollimas, kas üleslaaditav ka seadustele vastab. Ta ütles, et siis oli küll kordi, kui ta sõna otseses mõttes vetsu oksele jooksis. See olnud aeg, kui ta õppis tundma inimese tumedamat poolt ja varje selle ümber.

Ka see etapp sai mööda ja nüüd on ta rahulikuma elu juurde jäänud - kolis Malinalcosse, töötab kodust endiselt disainerina ja aitab tänavakoeri. Disainerikombed on aga alles - kogu aeg oli suits ühes ja kohvitass teises käes :)

Ja see on võib-olla kõrvaline fakt, aga kuna ma ise suur KitchenAidi fänn olen, mainin selle siin ära: ta vanavanemad ostsid oma KitchenAidi 1940. aastatel ja see on siiani täiesti töökorras, ainult mikserikann vms läks katki ja nii vanale mudelile enam neid ei toodeta. Aga mootor ja masin ise töötavad siiani!
Meil on ka oma esimene KitchenAid, praegu küll ainult blender, mitte suur mikser; ja see töötab nagu ime.