Erilisi uudiseid pole, olen töösse kaevunud ja JM tegeleb agaralt oma ülikooliasjadega. Sel nädalal on kohe eriti palju tõlkeid, aga õnneks on väljas kahtlane ilm (detsembrist saadik esimene nädal, kui päikese asemel on pilved, vihma sajab ja õhutemperatuur on +18 kraadini langenud) ja JM on kolm päeva jutti ülikoolis = saab öösel kaua üleval olla, ilma et keegi selle üle poriseks.

Vahepeal on mõni vaheldusrikkam hetk ka olnud - ämm ja JM vennad käisid külas ja selle puhul külastasime meie koduväravast 50 meetri kaugusel asuvat Hispaania kuninga koka restorani. Teenindus oli isegi Mehhiko kohta erakordselt hea, aga meil kahel oli toitudega samavõrra halb õnn. Pole ammu üldse liha söönud, tellisime vahelduse mõttes midagi lihaga - mulle Malaisia punane curry, JMile mingist peenest veiselihast gurmeeburger. Curry kirjeldus menüüs oli küll hea: kuidas vasikaliha on kookospiima ja vürtsidega väga aeglasel tulel kaua hautatud. Vaimusilmas oli juba aromaatse kastmega ülevalatud suussulav liha, kui aga toit lauale toodi, kujutas see endast riisihunniku otsas olevaid täiesti kuivi lihakiudusid, kastmest polnud juttugi. Ja liha ise - no vaene vasikas, mis temaga tehtud oli - vasikaliha nii vintskeks saamiseks pidi ikka keegi tõesti kõvasti vaeva nägema. Suutsin suurivaevu paar suutäit viisakusest läbi närida ja alla neelata, siis andsin alla ja sõin riisi ära, vähemalt see oli hästi keedetud. Pärast küsisin ettekandja käest, kas Malaisias ongi curry nii kuiv, ilma kastmeta - no ei tea ju ise, pole veel reisidega nii kaugele jõudnud. Ettekandja näost ja hääletoonist selgus tõde, et ikka ei ole, lihtsalt köögis läks midagi nihu.
JMi burger: ta palus, et seda küpsetataks 3/4 (kolmveerandküpseks?), aga kui noa kotletti lõi, selgus, et heal juhul oli see veerandküps, seest kõik alles puhta punane.
Pärast sõime kahekesi kodus papaiat (see aitab kõhul sellistest rasketest hetkedest kiiremini üle saada: kui õigesti mäletan, on asi papaiinis, mis kõhus väga kiiresti lihavalke lagundab) ja kaeblesime. Selline tunne oli nagu vaesel hundil, kui ta kõht kive täis topiti.
Kahju, arvustuste järgi on see varem hea ja kõrgelthinnatud restoran olnud ja pealegi meil kodust kiviga visata, hinnadki ülimalt head, nüüd aga julgeks seal parimal juhul kohvi juua.

Siis oli meil siin esimene couchsurfer, mehhiklanna Brunina oma üheksakuuse tütrega. Ta on siin ühe tehissüdame väljatöötamise projekti juht (ja varasem insener), ja lõpuks tuli välja, et nad käisid JMiga samas koolis ja tundsid samu inimesi. Ta on Mehhiko mõistes revolutsiooniline keskklassi ema: siinsesse kesk- ja kõrgklassi on paljud USA tobedused jõudnud, nagu see, et vaikimisi sünnitamisviisina pakutakse kõigepealt keisrilõiget. Tema sünnitas ämmaemanda toetusel kodus. Või siis see, et ühekordsete mähkmete asemel kasutab ta igal võimalusel riidemähkmeid ja kavatseb lapse varakult potil käima õpetada (vs lapsukesed, kes vahel veel neljanda-viienda eluaastani mähkmetes ringi lippavad). Või kui maasikas lapsel maha kukkus ja laps selle üles korjas ja suhu pani, lasi ta sellel rahulikult juhtuda, kui vaene JM samas ära minestama pidi. Ja see ka muidugi, et nii ta ise kui laps sõid maasikaid rahulikult neid enne pesemata. Siin, eriti pealinnas pestakse ja veel desinfitseeritakse kõik mitu korda ära! Desinfitseerimiseks müüakse igas toidupoes mingit desinfitseerimisvedelikku, mida vette tilgutatakse ja siis puuvilju-juurvilju kuni pool tundi selles hoitakse. Hea küll, võib-olla linnas veel jah, aga siin, Malinalcos? Maasikaid ostame ühest talust, kus juba põlvkondade kaupa neid kasvatatud on, põllud on puhtad, kastmiseks kasutatakse puhast vett; kogu pere, lastest vanaisani välja on maasikaid otse põllult söönud ja kõik on terved ja rõõmsad. Rääkimata sellest, et maasikad lähevad pärast pesemist poole kiiremini halvaks ja kaotavad maitses ja lõhnas.
Olen JMile juba kõik argumendid välja toonud, mis vähegi pähe on tulnud, aga endiselt on nii, et kui maasikaid toome, siis ta tõstab pool eraldi ja peseb ära. See on siis kompromiss: vähemalt oma jagu võin pesemata süüa :)
Kui JM ei kuulnud, jutustasin Bruninale, kuidas me vendadega kunagi porgandeid otse peenrast tõmbasime ja kui ema-isa ei näinud, suurema mulla pükste sisse pühkisime. Vot see on hea porgand!

Ja siin on üks ilus pilt, mis FBis ringles: üks Kolumbia kooliõpetaja käib sedasi väikestes külades indiaanilastele raamatutarkust ja -armastust jagamas. "Biblioburro" tähendab "Raamatukogueesel" ja ta eeslite nimed on Alfa ja Beto.