Pariis, kuueteistkümnes päev. Selleks korraks viimane :(

Hommikul kohtusime jälle Christosega. Ta tegi mulle degustatsioonimatka, käisime erinevates kohtades käsitsivalmistatud šokolaadi proovimas. Kui tema poolt pärast läbi astusime, oli uksel kiri Davidsonilt, meie ühiselt brasiillasest sõbralt (kes ei teadnud, et ma Pariisis olen ja juba Christost tunnen). Davidson kirjutas, et ta on Pariisis tagasi ja et tal telefoni pole, aga õhtul lähevad nad emaga ühele kontserdile ja kui Christos 19:20 sinna läheb, saavad nad veel natuke juttu rääkida. Christosel oli õhtu kinni, aga ma otsustasin küll minna. Davidson on üks mu Brasiilia sõpradest, majutasin teda kunagi ca kaks aastat tagasi või nii Tartus ja pärast seda oleme tihedalt suhelnud. Tahtsin talle üllatust teha, niisiis olin keelanud Christosel mind mainida. Igatahes.. käisin veel korra üllatuse mõttes Julieni töö juurest läbi ja ütlesin viimase headaega, läksin korraks koju ja tegin väikese iluuinaku ning siis seadsin sammud sinna kontserdipaika, kus Davidson olema pidi. Ta ei tundnud ruumi astudes mind esialgu ära. Astusin juurde, ütlesin "Hola Davidson!" ja sain nautida 20 sekundit kirjeldamatut üllatusilmet ja jällenägemisrõõmu :) Samuti sain ta emaga tuttavaks, ta on nimelt kuu aega oma emaga mööda Euroopat rännanud, Couchsurfingu abiga :) Ema on tal Brasiilias juba majutamisega harjunud, nüüd siis sai reisimisega ka käe valgeks. Nii äge :) Kui meie ema pensionile läheb, võiks ka näiteks Couchsurfingu abil Ladina-Ameerika tuurile põrutada vms.
Siis liikusin Mayte ja Feriga hüvasti jätma. Nad olid uhke Mehhiko õhtusöögi teinud, kõik oli ehtne ja olemas, alates imelisest guacamolest ja lõpetades cajetaga. Lucka tuli ka, et oma homme algavaks Ladina-Ameerika reisiks juhatust saada: Fer nimelt väntas kolm aastat oma väikse jalgrattaga läbi Ladina-Ameerika. Fer küsis, mitmeks nädalaks ta läheb. Ütlesin, et viieks, siis Fer ütles: "Ah, siis on lihtne, saab väikse kotiga minna: kaks paari sokke, kaks paari pükse, kolm t-särki, üks jakk, üks vihmakilekas..: ühed püksid on jalas ja teised saab seni ära pesta ja bussiaknast välja riputada, kui buss kohale jõuab, on kuivad!"
Vestlus käis kogu aeg kolmes keeles, sest sellist keelt polnud, mida kõik oleksid osanud. Mayte ja Feriga räägime ainult hispaania keelt, Lucka rääkis nendega prantsuse keelt ja ma rääkisin Luckaga inglise keelt. Päris põnev oli niimoodi - ja samas saime kõik ka muudest keeltest natuke aru. Ma prantsuse keelest püüan juba päris palju kinni, aga ei räägi; Lucka saab hispaaniast aru, aga ei räägi; Fer saab inglisest aru, aga ei räägi.

Hommikul tuli end vara üles ajada, pakkida ja juba kella kümne ajal lennujaama liikuma hakata, sest streigi tõttu on suur osa ühistranspordist maas. Loomulikult aga on kogu info selle kohta ainult prantsuse keeles, nii et natuke võttis aega, enne kui ühtede sommidega õigesse rongijaama saime - lennujaama minev rong töötas ainult ca poole liini pealt ja muud liikusid ka umbes intervalliga üks poole-kolmveerand tunni kohta. Vahepeal hakkas juba napikaks kiskuma, aga õnneks saime ikka kohale ja minu lendu polnud isegi tühistatud. Somme ootas hotelliöö, sest nende lend oli streigi tõttu ära jäetud.

Ega muud midagi, õhtuks kohale ma sain, praegu olen Anu&co juures.
Igasuguseid detaile ja pilte on veel Pariisi kohta, aga need tulevad hiljem. Praegu lihtsalt nii palju, et hea on tagasi olla, ja ma mõtlen igas mõttes tagasi. Pariisis loksusid asjad paika, tulid selgus ja rahu, tuli teadmine, mis on tähtis, nüüd on vaja ainult tegutseda.