Helsingis

Kus pimedus on??
Jõudsin öösel. Alles viimase lennu viimases osas, kui Soome saarekesed juba paistsid, turgatas pähe, et tegelikult oli jäänud läbi mõtlemata, mis pärast seda saab, kui ma keset ööd Helsingis maabun. Mõne päeva eest oli Arto palunud, et ma oma lennuinfo saadaks, see oli ka kogu ettevalmistus. Õnneks aga oli ta juba minu eest ka mõelnud ja kui oma katkise ja rikutud kohvriga (!!!! pagana pagasimehed!!) läbi värava tuikusin, laekus nurga tagant laia naeratuse ja kõva kallistusega Arto ja reis oli päästetud.

Mehhiko-Amsterdami lennul paistis alguses kõik ideaalselt minevat. Vastava netisaidi abiga olin välja valinud ja netis broneerinud strateegilise ja mugava istekoha akna juures, mu naabriks osutus väga vaikne ja tagasihoidlik prantsuse tüdruk, lend algas Mehhiko ajas hilisõhtul ehk siis oli loota mõnusat pikka lennu-und. Vaevalt sain aga selle mõtte saatel end mõnusalt ringutada, kui meie ees istuv suurt kasvu punapea naerma hakkas. Saage aru, see ei olnud normaalne naer. Tal (naisterahval) oli päris suur kont ja ilmselgelt ka suur kopsumaht ja tema kõrval istuv neeger teadis vist väga palju nalju, sest punapea hakkas hüsteeriliselt naerma ja muudkui naeris ja naeris, ja ta naer ei olnud mingi "hi-hi-hi" või "ha-ha-ha", vaid kõrge, kriiskav ja väga vali "üaaahhahhhaaaiiiiii". Ma ei tea, kas selle pärast või muudel asjaoludel hakkas siis röökima meie taga istuv imik, nii et olime prantsuse tüdrukuga kahe tule vahel. Nii palju siis heast unest. Lapsuke vahepeal magas, aga kui punapea viimaks magama jäi, oli lapsukesel uni otsas ja muresid kui palju, nii et iga natukese aja tagant lõi ta pillid üürgama.

Amsterdami-Helsingi lennukis istus mu kõrval mingi Lähis-Ida päritolu tüüp (tal oli araabiakeelne ajaleht kaasas), kes üritas kogu aeg mu rindu jõllitada. Ees istusid soome mehed ja stjuuardessil oli vist juba Soome lendudega kogemusi, sest kui ta jookidega tuli ja üks soomlastest alles suu avas, ütles stjuuardess kohe konkreetselt: "Ainult ÜKS õlu. Üks. Kui selle oled ära joonud, siis vaatame, võib-olla saad ühe veel, aga kaht korraga ma ei anna." Nii ütleski, inglise keeles muidugi :)
Kui lennuk Helsingi lennujaamas maandus, sõitsime vaikselt saabumisvärava juurde, kõik tõusid juba püsti, haarasid oma asjad, aga uksi ei avatud. Ootasime, ootasime, ootasime, siis kõlas: "This is captain speaking. We are waiting for someone to come and open the gate." (Räägib kapten. Me ootame, et keegi tuleks ja värava avaks.)

Jään päevaks-paariks veel Soome sõprade poole ja siis Tartusse. NB, kuu lõpp on mul väga tihe, väga palju on vaja enne juuli algust valmis saada, nii et esialgu jääb reisimuljete jagamine pigem blogi vahendada, eks pärast vaatab, kui kiired tööd möödas :) Mis põhiline: "Minu Mehhiko" tuleb, see on nüüd kindel. See on ka üks kirjatöid, mis mind nüüd mõnda aega rakkes hoiab, lisaks muudele.

Mõne päeva eest - ma ei mäleta, kas D sünnipäeva ööl või enne seda - rääkisime, kas kokkusattumused on olemas või ei. Ma pigem usun, et kokkusattumusi pole - on asjad, mis peavad juhtuma ning võimalused, millega kaasneb valik - kas näed ja haarad kinni või pelgad ja lased mööda voolata.

Kolmapäev tõestas minu seisukohta, et asjad juhtuvad just siis, kui nad peavad juhtuma :) Olime kurvad ja vaiksed, kõik plaanid segased. Käisime Cristina ja Adolfoga lõunatamas ning kui koju jõudsime, avasime enne pakkimisaktsiooni arvutid. Minu postkastis oli nagu välk selgest taevast kiri, et hakaku ma aga "Minu Mehhikoga" pihta, D omas eksamitulemused ja et ta on UNAMis hisp. keele õpetaja kursusele vastu võetud :) (konkurents oli muidu nii kõva, et ta väga ei lootnud, ikkagi riigi parim ülikool: kursusele vastu võeti 20 kandis, sooviavaldusi aga oli 120 või nii). Nii et nüüd on meil aeg tihedalt sisustatud ja hüvastijätt läks sellevõrra kergemini, peas keerlesid juba uued mõtted ja rõõm. Pole aega kurvastada, tegutsedes möödub aeg ruttu, kuni ühel päeval on ta jälle siin või mina Mehhikos :) Kõige kurvem oli vist siis, kui lennuk Mehhikos maast lahti võttis ja Mexico City tuled all laotusid.. see on alati hetk, kui südant pitsitab, sest selle linna tuled on nii ilusad, kirjates lõputult orgusid ja mägesid.