Eile joogast tulles jõudsime Anuga tõdemuseni, et olen ikka veel ära, kuskil poolel teel, keha on pühapäevast saadik siin, aga vaim veel kuskil mujal. See on tõsi. Päevad sulavad ühtlaseks halliks hämuks, ma ei erista neid ega mäleta, mida ühel või teisel päeval tegin. Nii kaua ei ole reisilt jõudmine veel aega võtnud. Jupid on mööda ilma laiali, osa siin, osa seal. Ei ole ma veel korralik eestlane, aga pole ka päris mehhiklaseks muutunud. Eile olin esimest korda jooga lõpumeditatsioonis kuskil X kohas, mitte seal, kus tavaliselt - veel üks märk sellest, et olen alles hajali. Nüüd tuleb aga end kokku võtta ja panna, sest lingvistikaolümpiaadi laager, mitmed kirjutamised ja uued väljakutsed hingavad nõudlikult kuklasse.

Loen Esteban Ríos Cruzi, sapoteegi luuletaja raamatut "Dxí gueela´ gaca´ díídxa´", muidugi hispaaniakeelset tõlget (see on kakskeelne raamat, nii et algse kõla aimamiseks saab ka sapoteegi keelt kiigata). See on suurepärane isegi hispaania tõlkes.

Kui öö saab sõnaks..