Siis valatakse see mögin vormi ja lastakse taheneda ning viimaks lõigatakse viiludeks.
Veel ühed tuntumad Morelia maiustused on cajeta ja morelianas. Cajeta on kitsepiimast valmistatud piimakaramell, maitseb üldjoontes „Lehmakese“ moodi, aga konsistentsilt jääb kuskile paksu siirupi ja „Lehmakese“ vahepeale. Morelianas valmistatakse cajetast, põhimõtteliselt tehakse sellest latakad ja küpsetatakse neid, kuni need küpsiselaadseks muutuvad.
Muuseumi poes, kus ikka selle perefirma salaretseptide järgi valmistastavaid maiustusi müüakse, veetsime oma tunnikese.
Nagu lapsed kommipoes :) Nii palju erinevaid lõhnu, maitseid, tekstuure..
Juba vanad indiaanlased oskasid päris paljusid maiustusi valmistada, magustajaks kasutati peamiselt mett, mille abil valmistati näiteks erinevaid seemne- ja pähklitahvleid: seemned/pähklid segati meega ja lasti kuivada. Need on siiamaani väga levinud. Kakaod tarvitati pigem vürtsika joogina (magustamata, vee baasil) ja kakaojoomine oli vaid väheste privileeg. Kui mõni „litsentseerimata kakaojooja“ vahele jäi, võis teda isegi hukkamine oodata. Kakaoube kasutati ka raha aseainena, vähemalt asteekide ajal. Kakao on siiani Mehhikos pigem joogina levinud, nüüd juba küll magusana ja piimaga. Algne kakaovalmistamine käis nii, et kakaooad ja neile lisatavad vürtsid peenestati uhmris, kuni sellest sai ühtlane mass, sellest massist vormiti käkid, need käkid läksid kuuma vette, kus spetsiaalse riistaga (molinillo) see mass lahustati, kuni jook kreemjaks ja vahuseks muutus. Tänapäeval tehakse joogišokolaadi „tablette“ tööstuslikult, vast tuntuim kaubamärk on Nestle’i Chocolate de Abuelita (vanaemakese šokolaad), kuid selle kõrval eksisteerivad ka kvaliteetsemad ja peenemad joogišokolaadid nagu Mayordomo.
Mexico City üks legendaarsetest kohtumispaikadest on El Jarocho, suhteliselt väike šokolaadikohvikute kett, kuhu minnakse ainult selleks, et oma tops kuuma jooki saada ja siis sõpradega kuskil pingil istuda ja maailmaasju arutada.
Parim koht tortade söömiseks on „El Mago“, ainult et esimesel õhtul oli kokk vist väga hajevil, sest esiteks saime apelsini-mangomahla asemel puhta mangomahla
ja teiseks tortat kunagi ei toodudki. Narrisin D-i, et need ongi siis kuulsad Morelia tortad, millest nii palju räägitakse – see on see, kui küsid tortat ja ei saa mitte midagi. See osutus tendentsiks, ka teisel päeval seal hommikust süües oli häda, torta küll saime, aga salat unustati ära („kuulus Morelia puuviljasalat“?). Kui neile aga piisavalt peale käia, saab söögi kätte ja toit on tõesti sinnaminekut väärt, isegi kui seal üldised mäluprobleemid valitsevad.
Öö veetsime Patzcuaros. Patzcuaro on juba purepetšade territoorium, aga seal oli juba tunda ka narkode kohalolu. Kujutage ette, Türi-mõõtu või isegi väiksem linnake kuskil perifeerias, praktiliselt kõik magavad juba, linna peal aga tiirutavad föderaalpolitsei džiibid, autokastid täis endapikkuste relvadega politseinikke. Föderaalpolitsei pole siin mingi naljaasi, tavaliselt ajab asju kohalik politsei, föderaalid on üleriigiliste operatsioonide jaoks nagu narkode jälitamine.
Kui käisime ööbimisvariante vaatamas, oli ühe hotelli restoranis näha suurt meestekampa ja kanepihõng käis üle kogu hoovi. Arvestades seda, et oli reede õhtu väikses asulas, pime, ja iga vähegi teovõimeline meesterahvas oli kas juba kodus naise kõrval või naise puudumisel linna kuumima (ja ilmselt ainsa) ööklubi kõrval hängimas, ja et need kanepilõhnalised meesterahvad ei paistnud kuidagi peomeeleolus olevat, nägime ilmselt üht Michoacani Perekonna liikmete kohtumist. Keerasime otsa ringi ja läksime teise hotelli. Selles olid ilusad väiksed kohalike traditsioonide järgi ehitatud majakesed saviseinte ja palklagede ja kohaliku, oma lihtsuses väga ilusa puitmööbliga.
Kuna Morelia kuulus torta end ei ilmutanud, läksime õhtusöögi järele Oxxosse, mis on Mehhiko R-Kiosk. D. võttis burritod ja lasi need minu narrimise saatel Oxxo mikrokas soojaks, seletades, et Oxxo burrito on nagu vana sõber, alati turvaline, alati sama maitsega – lähed Oxxosse ja juba ta hõikab: „Hei! Mis sa siin Patzcuaros teed? Viimati kohtusime Portalese Oxxos, mäletad?“. Oxxo burritode häda on see, et need on nagu Reinu vm hakklihapannkoogid, säilitusaineid täis, viletsa maitsega – aga jah, vähemalt kõhuga ei riski (säilitusaineid on piisavalt palju..).
Järgmisel päeval läksime kuulsat Patzcuaro järve vaatama. Üks Mehhiko reisijuht ütles selle kohta, et see on Mehhiko ilusaim järv, niisiis ei saanud juhust kasutamata jätta. Peab mainima, et tolle reisijuhi kirjutajad ei olnud vist lihtsalt ühtegi teist järve näinud. Alustuseks veetsime oma tund aega, otsides kohta, kust üldse järve näha oleks. Igal pool olid kas majad ees või paistis kahtlast värvi ja kahtlase lõhnaga mudane roostik. Enamik inimesi pakkus, et ainuke võimalus on lihtsalt paadiretkele minna (järvest kerkib üks majadega ülekülvatud saar, kuhu paadiretkesid korraldatakse). Paadiretkeks meil aega polnud ja olin ikkagi veendunud, et kui see nii ilus ja kuulus järv on, siis kuskilt peab seda ikka vaadata saama. Viimaks leidsimegi vaatetorni, aga lihtne see polnud ja vaade ka just Mehhiko parimale ei kandideerinud.
Siiski, üks nüanss on: Surnute päeva öösel on selle järve ääres ja peal suur tähistamine, palju küünaldega paate ja mis kõik veel, nii et tol ööl võib see küll ilusaim olla.
Patzcuarost siirdusime edasi Parachosse.
Tee peale jäid ka Tzintzuntzan (pildil; onju äge nimi),
mis oli kunagi purepetšade riigi pealinn, ja seejärel tuli oluline vahepeatus Quiroga. Quirogasse minnakse ainult ühe asja pärast, nimelt on just seal Mehhiko parim carnitas.
See on pisike asula, mille keskväljakule on üles tõmmatud suur varikatus ja selle varikatuse all pakuvad kohalikud seda jumalikku rooga. Ei saa öelda, et sealiha mulle muidu erilisi elamusi pakub, veel vähem kamar, kuid Quirogas saaks ilmselt pühendunud taimetoitlasi lihausku pöörata ja moslemeid kristlasteks veenda. Põhimõttelt on carnitas väga lihtne roog, koosneb sealihast ja –kamarast ja ilmselt maitseainetest, aga selle lihaga on mingeid imeasju tehtud, nii et see on pruun ja lõhnav ja kamar on krõbekuldne ja lihtsalt suussulav. Keegi ei hakka sulle seal tacosid vorpima ja garneeringut tegema: käid ringi, maitsed liha, valid oma lihamehe ja ütled, kui palju tahad, siis istud ja varsti tuuakse paberisse ja kilekotti pakitud lihaports. Tortiljad ostad mujalt ja kui tahad veel sidruneid või sibulat või midagi, siis kõik see tuleb eraldi müüjatelt juurde hankida, väikestes pabertuutudes ja kilekotikestes. Maitseelamus on aga kõike seda kuhjaga väärt. Jaa, seda rooga leiab mujal ka, aga mujal ei ole see liha mitte tumepruun ja krõbe, vaid roosa ja nätske, nii et – Quirogasse!
Kurguni täispuugituna jõudsime viimaks kitarrimissiooni sihtkohta Parachosse.
Igal sammul on kitarrimeistrite poekesed ja aeg-ajalt toimuvad seal suured kitarrifestivalid ja kitarrimeistrite võistlused. Meil oli juba tutvuste kaudu välja uuritud, millisesse töökotta sammud seada.
Tuli välja, et tema omad on veel peenemad. Kõigepealt õppis ta oma isa käe all välja, selle kõrvalt aga omandas ka muusikahariduse ja siis veel inseneripaberid, nii et tema kitarrid on klass omaette. Tema omad maksid 6000-40 000+ ning need on pigem juba kitarristile, kes maailmaturneedel käib ja igapäevaselt kontserte annab. Üldse, Parachos õppisime, et iga meister on erinev, iga meistri pillide kõla erinev ja lõppeks iga pill on erinev. Oma pilli peab hästi otsima ja kuulama. Ühe tõimegi sealt koju kaasa. Kitarrimeister, keda nüüd soovitada teame, on Ramiro Castillo
aadressil Independencia 259 ning ta poeg on Salvador Castillo samalt tänavalt.
Siis oli aeg mõtlema hakata, kus tänane öö mööda saata. Täielik vabadus: ainult meie kahekesi ja auto, mitte kedagi teist, kellega arvestada ja kelle soove täita, mitte kuskile antud lubadusi. Niisiis uurisime kaarti ja võtsime suuna ookeani poole. Ette hoiatuseks, kes iganes peaks Michoacanis ringi reisime, jätke Uruapan ja Lazaro Cardenas heaga vahele. Mõlemad on koledad linnad ning vähemalt Uruapanis sureb elu juba kell kaheksa välja, sel ajal on isegi avatud söögikohta juba raske leida, rääkimata sellest, et kesklinna leidmine on valuline ja vaevarikas ja parkimismajad pannakse kell üheksa kinni või et kesklinna tänavatel flirdivad noored sõjaväelased ja eripolitseinikud kohalike tšikkidega, pooleteisemeetrised tulirelvad hooletu elegantsiga kõrval kõlkumas, nii et tänaval kõndides on kogu aeg tunne: kohe läheb mõnel relv suvalises suunas lahti.
Ookeani ääres randusime Playa Azuli (Sinine rand) nimelises kohas. Seal on juba Michoacani nn neitsirandade vöönd. Kui näiteks Acapulcos tähistavad randa pilvelõhkujad, hotellid, pooleminutise intervalliga ilmuvad kes-teab-mille-müügimehed, maas vedelev praht ja gringod, siis Michoacanis on paarsada kilomeetrit randa, kus on.. rand. Valge liiv, sinine ookean ja palmid. Lihtsalt rand. Andsime ühe palmisalu omanikele sada peesot (sest seal hoidis aed hulkuvad koerad eemal ja aianurgas oli WC ja dušš) ning panime oma telgi üles palmide alla, lainepiirist paarikümne meetri kaugusele.
Rand oli inimtühi, rannaääre elanikud lähevad sealkandis päikeseloojanguga koos magama ja turiste.. noh, turistid lähevad Acapulcosse, ma arvan, igatahes Playa Azulis polnud ühtegi. Istusime luitevallile, vaatasime tähti ja D. õnnistas ookeanimüha kiuste kitarri sisse. Taamal kostsid aeg-ajalt raksatused, kui mõni kookospähkel alla kukkus. Ainuke kehv hetk oli see, kui WC ukse avasin ja sealt terve taskukoerasuuruste prussakate gäng vastu vaatas: troopika värk. Ma arvan, et nad käivad Mäkis söömas.
Hommikul einetasime mereäärses kalarestoranis: pea kohal palmilehtedest katus, silme ees ainult ookean ja lainetes hullavad kohalikud lapsed, laual värske ookeanikala.. ja siis päevitama ja vette.. isegi päikesepõletuse sain, nii et korralik rannapäev :)
Kui ümbruskonnast pilte tegin, avastasin, et naabrid peavad oma ookeaniäärses palmisalus kanu ja kuivatavad kookoseid.
Mõelda, inimestel on suur tükk ookeaniäärset palmimetsa, ja ei ühtegi kümnekorruselist hotelli, ei ühtegi hiigelvillat, ei ühtegi surfikooli, lihtsalt väike palmipuust ja –lehtedest hütike ja paarkümmend kana. See on see idüll, mida need kümnekorruselised hotellid tavaliselt oma reklaamvoldikule panevad, aga mida sealt kunagi ei leia, sest see oli seal ENNE toda hotelli.
Ka Playa Azuli kohal on narkosõdade vari. Ülivaikse ja –aeglase asula servas on sõjaväe ja föderaalpolitsei punkt ning liivakottidega kindlustatud laskepesad, 30-kraadises kuumuses loivavad seal ringi kuulivestidega laigulised. Neid kohtas teel hiljemgi, mitmel pool on tee ääres kindlustatud punktid, liivakotid ja laigulised.
Sõitsime Morelia poole tagasi ja kui palmimetsad lõppesid,
algasid mangometsad. Mangopuud on üsna kõrged ning tüüpiliselt jõlkusid puude vahel lehmakarjad. Siin-seal puude ja isegi elektritraatide küljes panin tähele kotilaadseid pikki rippuvaid linnupesasid: näebki välja nagu kott, kõrtest ja oksakestest punutud. Michoacani panoraamid on väga ilusad, mäed ja järved ja jõed, palju rohelust. Pealinn Morelia meenutab paljuski Valencia vanalinna, ajaliselt ongi Morelia üsna värskelt pärast konkistat ehitatud, esindades tolle aja Hispaania arhitektuuri. Paljude majade, nt meie hotelli keskel on suur aatrium,
samuti kaunistab pea iga maja massiivne nikerdustega puu-uks. Huvitav nüanss on see, et kui muidu on Mehhiko kirikud naisterahvale pühendatud – peamiselt neitsi Maarjale või Guadalupe neitsile -, siis Morelia kirik on nende endi väitel Mehhiko ainuke Jeesus Kristusele pühendatud kirik.
Läksime seda vaatama esmaspäeva lõuna paiku, mil oleks loogiline eeldada, et kirikut asustavad mõned suurte fotokatega jaapani turistid ja paar ikooni ees palvetavat vanaemakest, kuid ei, kirik oli rahvast täis ja teenistus täies hoos!
See purskkaev sümboliseerib Michoacani viljakust: purepetša indiaaniprintsessid hoiavad suurt puuviljavaagnat. Seejuures nende alastuse üle on tublisti vaieldud, et kas see ikka on sünnis või ei.
Moreliaga see retk lõppeski, läksime Pachucasse suurest puhkamisest puhkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar