Nii.. pidime kell viis hommikul startima. Mul oli poole viieks ilusti äratus pandud ja puha. Kuna ma aga magama olin läinud kell kaks, siis äratusest ei tea ma midagi, aga telefonihelin ajas küll kargu alla. Vaatasin telefoni - oioiii, kell on 05.15 ja helistajaks on Luis.. kindlalt on ta juba veerand tundi all oodanud ja mul pole isegi asjad pakitud.. Õnneks töötas aga seegi kord Mehhiko aeg, nimelt helistas ta, et vabandada ja öelda - kohtume parem kell kuus. Milline hea ajastus :))) Siis.. oo õudust.. öösel oli gaas otsa saanud! = ei mingit kuuma äratusdušši, ei mingit kohvi. Võileiba ja jogurtit kugistades komberdasin kuidagi ringi ja suutsin viimaks asjad ära pakkida. 6.15 tuli sõnum, et kohtume parem kell seitse. 6.20 olid mul asjad pakitud ja 6.43 asusime viimaks teele. Kiirtee ääres kugistasime kohvi, mis pidi väidetavalt Itaalia oma olema, aga osutus üheks halvimaks espressoks, mida ma maitsnud olen. Autos keerasime musa põhja ja muudkui tantsisime ja möirgasime kaasa laulda, et silmad lahti seisaks. Et meil huvitavam oleks, oli teele igasuguseid atraktsioone pandud. Kõigepealt pidas meid kinni militaarkontroll - esimene paljudest, mida meil läbida tuli. Liivakottidest vallid, hulk laigulisi - kõigil võimsad relvad käes. Meie auto otsiti siiski suht pealiskaudselt läbi - nüüd ja edaspidi töötas jõud, mille koondnimeks Luis pani "blond power" - ehk ma nägin välja piisavalt süütu ja kena, et meid kergemini läbi lastaks. Relvapeidikutest rohkem pakkus kohalikele huvi, kust ma pärit olen. Okei.. sõdurid lasid meid tulema. Järgmiseks oli meie lõbustamiseks teele asetatud kruvi, mis ilusti läbi rehvi tungis, et saaksime natuke värsket õhku hingata ja end liigutada. Üks rattapolt ei tahtnud kuidagi lahti tulla, aga nagu ikka - kui ei saa nõuga, siis saab jõuga - peksmine aitas, polt avanes. Kui ratas vahetatud, võttis meid varsti rajalt maha politsei. Nimelt tiksus teel (mis oli muideks tasuline kiirtee) üks rekka 20 km/h. Ta näitas meile, et tõmmake mööda, mida me ka tegime, aga varsti oli disko taga - olime topeltjoont ületanud. "Blond power" töötas jälle, meid lasti suulise märkusega tulema.
Mägiteed olid võimsad, aina vaade vaate otsa. Aina kaljud, kuristikud, kanjonid, agaavipõllud (läbisime piirkonda, kus kõvasti mezcali pruulitakse). Too hele plärakas on agaavipõld:
Kogu päev mööduski sõites. Kokku olime roolis ca 15 tundi või nii! Viimase osa olin ise roolis.. see oli väike tee läbi mägede ja džungli. Meil mängis kõvasti Nightwish, aga öösse ärkaa džungli hääled olid nii valjud, et kostsid sellest üle. Paningi muusika kinni, avasin autoaknad ja aina kuulasin.. see oli müstiline sõit. Kõikvõimalikud linnud, loomad, ritsikad hõiskasid öhe, džungel lõhnas, peaaegu-täiskuu pani ümbritsevad mäed kummaliselt kumama ning tee oli selline, et koosneski ainult kurvidest - ühe kurvi lõpp oli teise algus ja suurema osa ajast nägin ette heal juhul 20 meetrit, mitte rohkem. Tapsin kogemata ka ühe tundmatu looma, kes ühe kurvi taga teele astus - ta oli helehall, ca poole meetri pikkuse kehaga, lühikeste jalgadega, peast eemaleulatuvate kõrvadega, veidi meenutas rotti, aga kõndis teistmoodi.
Viimaks jõudsime keset öd Tuxtla Gutierrezisse. Kui Mexico Citys oli üsna jahe, siis seal oli nii kuum, et magada kannatas ainult õhukese linaga ja täisvõimsusel huugava ventilaatoriga. !!! Milline äge koht! Kohalikud vihkavad siin enamasti kuumust ja päikest, aga ma olin puha õnnelik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar