Kui me juba seal olime, läksime ka kõrvalolevasse kohvikusse, kus sai parimat sorti Chiapase regiooni kohvi ja kuuma šokolaadi vedelal kujul. Seal joodud moka on kindlalt mu edetabeli esiotsas, mõelda, värsketest kohalikest kohvi- ja kakaoubadest tehtud!
Peale kohvijoomise polnud aga Tuxtlas suurt midagi teha, nii et laadisime kohvi auto peale ja asusime jälle teele. Järgmiseks sihtkohaks sai Sumidera Canyon. Ma ei teadnud sellest enne miskit ja hea oligi - seda rohkem sain üllatuda ja vaimustuda. Sõitsime läbi linna ja siis kiira-käära mägiteed mööda, kuni jõudsime esimese vaateplatvormini (siin on nende nimeks 'mirador').
See oli ülivõimas! Kõrgemates kohtades on kaljuservast veepinnani 1000m!!
Okei.. aga see oli alles algus. Nimelt saab mootorpaadiga ka seal all sõita!
Läksime endale paadimeest sebima, grupipaadid olid juba lahkunud, aga suutsime erasõidu välja rääkida. Paadimees tegi sellist rallit, et kuigi kanjonis oli tuulevaikus, tundus, nagu kihutaksime mootorrattaga:
On ju armas krokodill?
Terve päeva oli nii kuum ilm olnud, et teksade ja maikaga olin pidevalt ära sulamas. Päike oli isegi jõevee nii soojaks ajanud, et hoolimata suurel kiirusel kimamisest ja loojuvast päikesest paitas soe tuul pehmelt õlgu ja tekitas tunde, et siin ongi igavene suvi.
Mäeküljed olid kaetud džungliga ja kõiksugu metsikud loomad hängisid vee ääres. Lisaks krokodillidele nägime ahve, veekilpkonni, leeguane, igasugu imelikke linde.. ma arvan, et pooled loomad olengi juba ära unustanud.
Ühest jõekäärust sõudis välja niudevööga indiaanlane, sõidukiks bensupaakidest ja muust risust kokku seotud "kanuu", kahjuks liiga kaugel, et pildile saada.
Mõnes kohas oli kaljudest moodustunud "pilt", näiteks seda tuntakse nimega "pühak":
Ja viimaks jõudsime ühe ilusama asjani - kui mõnesajameetrist moodustist asjaks nimetada võib -, mida ma oma elus näinud olen. Selle nimi on "jõulupuu". Ühes kohas tuleb kaljust välja maa-alune jõgi ja selle vesi on läbi aegade alla voolates tekitanud mineraalidest moodustise, tõepoolest ehtsa hiigelkuuse:
Vähe sellest, et kuuse - ülal näete indiaanlase profiili!
Kaugelt on näha lihtsalt see kuusk ja indiaanlane, aga lähemale minnes avaneb selline vaade:
See on see jõgi, mis vaikselt langeb ja õhus udusteks veejoomadeks pihustub.
Ja kui veel lähemale minna, avaneb vaade, mis vähese valguse tõttu kahjuks enam hästi pildile ei jäänud - need mineraalidest kasvanud "oksad" on kaetud pehmete imeroheliste rohumätastega ja nende servi palistavad väikesed sinised-lillad õied, mis kasvavad just äärtes, luues koos ülalt langevate veepihkude, rohumätaste ja kiviokstega tõelise haldjamaa. Lihtsalt istusin ja vaatasin seda vaikselt ja püüdsin toda hetke võimalikult palju endasse ahmida, et alati võiksin silmad sulgeda ja mäletada.
Ööpimedas jõudsime tagasi, vaiksed ja mõtlikud. Järgmiseks sihtkohaks oli San Cristobal de las Casas, kus pidime ühe couchsurferiga kokku saama. San Cristobal üllatas kohe - linnatänavad olid täis mitte-mehhiklasi. Kui ringi vaatasime, pidime tõdema, et selles linnas on Luis rohkem "turist" kui mina, sest mina paistan sealse rahva hulgas täiesti kohalikuna, erinevalt temast - mehhiklasi märkasime väga vähe. Okei, parkisime auto ära ja saime Rolandiga kokku.
Roland on sakslane, kes tuli pärast ülikooli lõppu Mehhikosse reisime, sattus oma rännuteel San Cristobali ja hakkas seda nii armastama, et hankis endale töökoha õpetajana ja kavatseb seal nüüd juunini elada ja töötada. Sõime koos õhtust, leidsime meile odava kena hosteli ja siirdusime ööeluga tutvuma.
Alustuseks otsustasime ööelule ülevalt alla vaadata ja ronisime pea linna keskel asuva mäe otsa. Sealt paistis sedasi:
ja sedasi:
Siis ronisime alla tagasi, nautisime natuke keskväljakul toimuvat kontserti ja vaatasime indiaanlaste käsitööd. Kui enne olid liikvel ainult turistid, siis umbes kella kümneks olid ka indiaanlased välja ilmunud, oma kraami müüma. Panime pilgu peale ühele naisele, kes teistest armsama ja soojemana paistis, ja läksime temaga rääkima. Maria oli nii armas, et mõne hetke pärast sähvatas Luisile pähe idee - kui küsiks, kas võime talle homme külla minna, et nende elu näha? Mõeldud-tehtud, küsisime ja saimegi kokkuleppele, et järgmisel hommikul kohtume.
Tahtsin juba kangesti tantsima, aga selleks pidi veel vara olema, nii et kolasime niisama kesklinnas ringi. Juhuslikult sattusime ühes kohvikus kontserdile, kus bänd nimega Fraktal mängis metsikut maailmamuusikat. Bändiliikmed olid Mehhikost (vähemalt üks neist oli indiaanlane), USA-st ja Prantsusmaalt, ja kokkuvõttes oli nende muusika midagi nagu.. ütleme, nagu Goran Bregovici kontsentraat - justkui Bregovic, aga veel palju võimsam. Hüppasime ja möllasime kontserdi lõpuni ja siis kannatas juba tantsima minna. Tantsimisest .. no mis siin ikka pikalt kirjutada, see oli võimas :) Ja siis me enam ei jaksanud ja läksime magama, et hommikul oma pisikese Mariaga kohtuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar