San Cristobal on hea koht kahe väga vastandliku maailma nägemiseks.
Kui me esialgu linna saabusime, jäi mulje, et mina ja Roland oleme seal rohkem nagu kohalikud ja Luis turist – nägude järgi. Ma pole siin veel üheski linnas sellist turistide massi näinud, ja rohkem just Euroopa päritolu turiste. Mehhiklasi paistis üsna vähe liikvel olevat, nii et jah, Luis tundis end vähemusena. Lonelyplanetist olime lugenud, et San Cristobalis on kõvasti maiasid, aga tänavail ringi vaadates küll sellist muljet ei jäänud. Ent – kui Mariaga koos liikuma hakkasime, piisas viieminutisest jalutuskäigust, et täiesti teise maailma jõuda. Turistivabasse. Läksime nimelt kohalikule turule, kus müüjad ja ostjad olid kõik maiad, ei ühtki pikemat-valgemat inimest. Turistid ringlesid mujal, neil sellesse kohta asja ei olnud.
Turg:
Jäätiseauto:
Lasime Marial toiduained valida ja maksime need vähemalt ise kinni – niigi palju saime aidata. Alguses ta tahtis koguni oma kulul üht tooli osta. Küsisime, miks – häbelikult vastas ta, et neil on ainult kaks tooli.
Mida sügavamale indiaanlaste linnaossa läksime, seda jahmunumalt meid vaadati – mida küll nood siit otsivad ja miks nad Mariaga koos on?
Maria on 23-aastane, ta on abielus ja neil on juba neli tütart, vanim kuueaastane. Siia tuleb vahemärkus: küsisin Luisilt, kuidas indiaanlaste seksuaalharidusega on, s.t kas keegi näiteks üritab neile mingeid põhialuseid selgitada või on neil lihtsalt nagu kurdidel, et mida rohkem lapsi, seda uhkem? Luis rääkis, et üks ta tuttav käis vahepeal mingi projekti raames indiaanikülades temaatilisi loenguid pidamas, aga andis varsti alla, sest maiadel oli ta pärast kohutavalt piinlik – tsst! sellest ei kõlba rääkida!
Elavad nad pisikeses majas, mida ümbritseb justkui kommuun – üle tänava elab nende ema ja õue ümbritsevates väikestes majades elavad Maria kolm õde oma peredega. Maja.. see koosnes lihtsalt kiviplokkidest ja eterniitkatusest, ei mingit soojustust või midagi. Võib-olla kakskümmend ruutmeetrit.. mööbliks üks suur voodi, tilluke madal laud ja need kaks tooli, ausalt öelda täiesti Mari mängumööbli mõõtu. Jah, Maril on see mööbel mängimiseks, aga neil päriseks. Pliidi ja küttekeha aset täitis tilluke metallist ahi, mida köeti söega. Söögitegemiseks tõsteti see sisse, pandi uks kinni, süsi peale ja põlema.
Korstent muidugi ei olnud – nojah, milleks, kui katuse ja seina vahelt niikuinii taevas paistis? Enne ülesjõudmist tegi suits aga toas tiire, lapsed köhisid ja kõige pisem hakkas nutma. Köögi moodustas paarist lauast tehtud riiul mõne taldriku ja paari lusikaga, toiduainevarud piirdusid sellega, mis me olime hommikul ostnud..
Kardinaks USA lipp:
Toit oli lihtne: natuke vett pannile (see täitis vist õli aset), siis munad peale, natuke sinki.. kõrvale tortiljad. Küsisin Marialt, mis ta kõige lemmikum toit on – ta naeratas ja ütles, et see ongi. Nagu piduroog või nii.
Ja suurteks pühadeks tehakse mole’t.
Natuke aega oli kodus ka pereisa. Ta teenib kuus 1500 peesot – ehk siis natuke vähem kroone. Majakese eest tuleb kuus maksta 300 peesot. Ahjaa, tualett on kogu selle õue peale ühine, õuenurgas üks väike hurtsik. Vee jaoks on keset õue moll. Kanalisatsiooni jaoks on.. tänav. Nagu vanadel headel aegadel..
Kuna raha on väga vähe (lihtsalt arvestage, et paljud põhiasjad maksavad Mehhikos pea sama palju kui Eestis.. ja neil on kuuene pere.. ja pärast üüri maksmist jääb palgast 1200 peesot..), töötavad kõik, valmistavad käsitööd ja müüvad seda kesklinnas. Ema teeb keerulisemaid asju, lapsed põimivad lihtsamaid käepaelu. Näiteks ühe traditsioonilise tikanditega pluusi valmistamiseks kulub umbes kuus kuud.. ja müügiks läheb see 150 peesoga!! Käepaela hind on 2 peesot. Panin tähele, et nii ema kui kuueaastane tegid igal vabal hetkel käsitööd, väiksemad võtsid veel vabamalt.
Käepaelte tegemiseks seoti nöörid vööle ja siis käed muudkui põimisid ja põimisid. Maria tegi mulle sinise, musta ja valgega pisut peenemat sorti käepaela ja selleks kulus tal umbes 40 minutit.
Mul peaks nüüd vähemalt kõigi Eesti sõprade jaoks käepaelu jaguma :) Ja neil on lugu.. ma võin teile Mariast rääkida ja tema pilte näidata.
Lapsed käivad koolis. Kool on kakskeelne, peamiseks õppekeeleks on tzotzil ja hispaania keelt õpitakse võõrkeelena. Täiskasvanud rääkisid seal üldiselt ikka hispaania keelt ka, aga lapsed olid puha oma emakeele peal. Õpikud olid korralikud ja vanem tütar luges mulle ilusti tzotzilikeelset luulet.
Lehekülg lugemikust:
Mis veel lastesse puutub.. kõik sealsed imikud olid emadel kandelinadega seljas, nendega mindi igale poole ja rinnaandmine käis käigu pealt.
Ehk just seepärast olid lapsed hästi rõõmsad, rõõsad ja rahulikud – oli näha, et nad kasvavad nii üles ja neid kantakse sedasi päris pikalt. Maria pesamuna oskas tegelikult juba kõndida, aga suurema osa ajast oli ta endiselt ema seljas või rinna peal.
Viimaks jätsime selle armsa perega hüvasti,
jõime veel kesklinnas viimase kuuma šokolaadi ja asusime jälle teele, nüüd juba sihiga Guatemalasse jõuda. Tee ääres nägime vahepeal silte, mis teatasid, et siin on zapatistade alad. Zapatistad? Kunagi oli siin revolutsioonikangelane Emiliano Zapata, kes seisis põllumeeste, karjakasvatajate, põlisrahvaste, mestiitside.. ühesõnaga, vaesema klassi eest. See oli eelmise sajandi algupoolel. 1994. aastal läks Chiapases mölluks – eikuskilt ilmusid džunglivõitlejad ja käivitasid midagi kohaliku revolutsiooni sarnast. Valitsus oli alguses hämmingus, keegi ei teadnud, kust need välja ilmusid – küll peeti neid import-kommunistideks, küll ei tea kelleks. Kuidagi ei suudetud uskuda, et kohalikud indiaanlased on suutnud aastaid džunglis treenida ja endale relvad hankida. Noh, nii see igatahes oli. Valitsus saatis sõjaväe neid likvideerima, aga selle vastu oli kõvasti protestimist ja viimaks jäi asi nii, et zapatistad muudkui tegutsevad seal vaikselt ja valitsus on vist lihtsalt asjaoludega leppinud. Sellel džunglirevolutsioonil on piirkonna arengule igati hea mõju olnud – äkitselt hakkas igalt poolt kokku voolama turiste ja ajakirjanikke, kes tahtsid zapatistasid näha, nii et viimastel aastatel on seal koguni uusi korralikke teid ehitatud ja puha – et seda inimvoolu vastu võtta suuta. Rääkimata turismimajanduse õitsengust.
Zapatistade silt maantee ääres:
Tiksusime muudkui kahe teise auto sabas, lasime svingi ja tantsisime selle saatel nii hästi-halvasti kui autos tantsida annab. Tasapisi läks pimedaks. Elu eest hoidsime kogu aeg kahe teise auto sappa, isegi kui nende kiirus ja sõidumaneer kohati soovida jättis. Siis hakkas sadama, eesolev auto lasi rallit, me lasime sabas järele. Küsisin, miks – Luis ütles, et sellel teel ei soovitata pärast lõunat üldse sõita, sest seal on pidevalt röövimisi. Ah??? No et relvastatud mehed peavad su auto kinni ja võtavad asjad ära ja hea, kui sellega pääsed. Aaaa... Nojah, püsisime siis edasi vapralt teise kahe auto sabas ja lootsime, et neil on meiega sama tee. Õnneks saimegi nendega koos turvalisema teeotsani ja keegi meid tühjaks ei tõstnud.
Siis hakkas viimane lõik, Palenquest piirini. Olime Lonelyplanetist lugenud, et tollest punktist saab paadiga üle ja kaardilt näinud, et tee jätkub ilusti teisel pool piiri. Selle teadmise najal – et ööbime juba Guatemalas – jätkasime vapralt oma teekonda, ehkki tee oli vilets ja väsimus tappis. Lõpuks, lõpuks jõudsimegi kohta, mis pidi olema piirilinn, õigemini küla. Tee nägi rohkem kartulipõllu moodi välja, 5 km/h tiirutasime ringi, aga kuskilt ei paistnud ei piiri ega piiripunkti. Miskipärast oli mul silma ees Valga piiripunkt - see linna servas - laia ilusa tee, kaasaegsete ehitistega jne.
Viimaks läksime küla algusse tagasi, seal tšillisid mõned mehed ja paistis väike poeke. Luis läks sisse teed küsima, ma jäin autosse. Kõrval seisis üks veoauto, seal istunud mehed panid kohe mulle pilgu peale ja üks hakkas autost välja ronima. Kuna ta ei näinud eriti sõbralik välja, lukustasin välgukiirusel autouksed ja õigesti tegin, sest pehme keelega „Buenas noches!“ venitades üritas ta juba autoust avada. Luisi tervitati sees umbes sama soojalt – üks mees enam-vähem lõi teda ja ütles hispaania keeles ca „mida sa siit otsid, kudardi gringo?“ – eks seepärast, et mina autos istusin, tembeldati tema ka automaatselt gringoks. Iga mees seal oli täis kui templielevant. Üks neist lakarditest tuli meile teed näitama – hotelli. Ta suutis vaevalt kõndida, aga mootorrattal suutis siiski edasi liikuda. Meie ees vänderdades juhtiski ta meid kohta, mis pidi hotell olema. Kui hoolega ma ka ei vaadanud, nägin ainult hõredaid laudadest kokku löödud seinu, ausalt öelda rohkem lauda kui elamise moodi. Küsisime kaeblikult, kas siin rohkem ööbimsvõimalusi pole – jah, üks on veel. Viimaks jõudsime tema juhtimisel tõesti selle kandi kõige korralikuma majani. Onkel tahtis loomulikult tippi ja üritas veel end meile kaela määrida kui giidi ja ei mõelnudki ära minna. Saime hotelli perenaisega kiiresti jutule, meil õnnestus veel viimane vaba tuba saada, Luis käskis mul kähku sinna lipata ja ukse lukku panna – turvalisuse huvides. Viimaks saimegi elu ja tervisega end seal sisse seatud ja tollest lakkekrantsist vabanes juba perenaine.
Silt hotellist:
Okei, kui olime viimaks rahus maha istuda saanud, küsisin, mis värk on – miks hotell?
Oh. Selgus, et olime haleda tünga saanud. Täielik tüng, 100%!!! Nimelt pidi seal piir olema küll ja paat ka käima – aga paat sõna otseses mõttes. Väikene mootorpaat. Ja lähim autoga piiri ületamise võimalus.. selleks pidanuks enam-vähem San Cristobalini tagasi sõitma (ehk siis väga-väga palju) pluss veel kõvasti. Natuke aega lihtsalt istusime, läbi tolmanud, higised ja väsinud, ja vahtisime enda ette. Aga head reisiselli ei murra miski, niisiis läks Luis veel perenaisega rääkima. Selgus, et kui varahommikul paadiga üle jõe minna, on täitsa võimalik end ühe bussi peale sebida, millega saab Santa Elenasse, ja sealt saab bussiga Tikali, ja kui kõik sujub, oleksime õhtuks tagasi. Järjekordne varane tõusmine – eriti arvestades, et kell oli juba kaks öösel – mind küll eriti ei ahvatlenud, aga ega paremaid võimalusi ka paistnud. Niisiis panime lihtsalt kella kuueks äratuse ja läksime magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar