5. november, kolmapäev

Jõime Francoga hommikukohvi. See hommikukohvi maagia.. kohvilõhn ja hommikune unine-vaikne olemine ja rahuhetk enne päeva kiirteele tormamist.. Franco läheb uuest aastast Uus-Meremaale. Ta tahab seal aasta otsa raha koguda, et siis ükskord Argentiinasse naasta, Cordobas mägedes maad osta ja sinna oma maja ehitada. Ja jääda.
See on üks omamoodi asi. Paljud, kes ühe koha peal püsivad, unistavad rändamisest. Paljud rändurid, keda ma kohanud olen, unistavad ühel hetkel paigalejäämisest. Rändamine on nagu teekond oma koha poole.. liigud, kuni ühel hetkel tunned – nüüd on see aeg ja koht, siia ma jään.
Ma ei tea veel, kuhu ma viimaks jään (jääme.. Mariga). Ma ei tea, kus see koht on, mille poole igatseda. Neid kohti on arvatavasti kaks, üks Tartus ja teine kuskil mujal. Tahaksin kunagi rändlinnu elu elada, osa aastast ühes kohas, osa teises.
See aeg Mehhikos on mind kõvasti muutnud. Tegin endale nimekirja asjadest, mida kavatsen Eestisse naastes oma elus, kodus, endas muuta. Osa asju on juba muutunud.
Olen siin nii palju näinud, kogenud, tundnud. Need asjad jäävad minusse alles ja muutused, mida need on kaasa toonud – need jäävad samuti, sest mälestused ei kao kuskile. Käegakatsutavaid asju toon siit kaasa vähe – Franco tehtud ehted, Paco uusima stuudiosalvestisega CD ja üks tema pühendusega vana ajakiri, punamust kleit, veel üht-teist. Suurema osa asjadest toon kaasa hinges. Tollivabalt. Ma jään alati mäletama, mis häält teeb Vaikne ookean öösel, kuidas päike Cuernavaca teel mägede vahelt tõuseb, kuidas vulkaanidest auru tõuseb, kuidas näeb välja kaktusemets, kuidas indiaanlased oma keeles luulet loitsivad, kuidas mõnikümmend tuhat inimest vabadusele skandeerib, kuidas .. Ja inimesed. Siin on oma eriline viisakus – mitte väsitav või pealetükkiv, vaid soe. Kõik siinsed meesterahvad, keda ma rohkem tunnen, teevad kahjuks paljudele Eesti meestele härrasmehelikkuses silmad ette. Siin tuleb see neil kuidagi nii loomulikult ja iseendastmõistetavalt. Siin on nii palju soojust ja avalikku hoolimist, nii palju üksteise märkamist ja häid sõnu ja kallistusi.
Ah.. ja üks kummaline asi on juhtunud.. tuleb nii välja, et rändasin nõnda kaugele, et Mehhikos üks väga lähedane eestlasest sõber leida  Nagu ikka, sa arvad, et sul on plaan ja idee, aga siis selgub, et tegelikult oli hoopis elul sinuga plaan. Ma ei osanud seda oodata, aga ma olen selle üle väga õnnelik. Elu vood lihtsalt viisid selleni – jätsin oma kontaktid trip.ee foorumisse, et Mexico Citysse tulijaid vajadusel aidata, siis Kai kirjutas mulle üsna enne sõitu.. esialgu arvasime vist mõlemad, et lihtsalt kohtume mõne korra. Selle asemel kolisime ta juba mõne päeva pärast siia, oleme nüüd koos reisinud ja ühes igasuguseid asju näinud ja ette võtnud ja kui ta lahkub, jään teda väga taga igatsema. Eestis oleks meie kohtumise ja eriti põhjalikuma tutvumise tõenäosus väga-väga väike olnud, nii erinevad on meie põlvkonnad, meie sealsed elud ja tegemised. Meil ei oleks seal võimalust ja aega olnud, et üksteisest teada saada. Siin, kus me mõlemad oleme oma tavalisest elust justkui välja tõstetud, ehedad ja alasti, olen teada saanud, kui soe, elurõõmus, siiras ja kirgas on Kai ja kui äge on temaga veedetud aeg. Kui tagasi tulen, läheme koos Rootsi kruiisile, Anu, sina ka 
Netti ikka pole.. aga see-eest on õhtul Los Fabulosos Cadillacs!
Vasakule ära. Sibulapirukat tegema.