Ahjaa, kolmapäeva lõpp on veel puudu. Los Fabulosos Cadillacs! Lühidalt. Nii kui nad lavale tulid, olid kümned tuhanded kohe tagajalgadel, käed olid õhus ja läks hüppamiseks. Ega minagi maha jääda saanud. Pea kolm tundi hüppamist, kaasalaulmist ja muidu möllu. Üks unistus jälle täidetud, „El Matador“ ja veel mõned laulud päris elus esituses kuuldud-nähtud :)
Aga et siis neljapäev. Tegin Kaile kohvi, panin „Cotidiano“ peale ja sain ta üles. Kudesime natuke ja hakkasime siis Tlahuaci poole seiklema. Metrooga üks ümberistumine ja kuusteist peatust ja juba olimegi vajalikus bussijaamas. Kail oli suits, aga bussijuht viipas, et hei, tulge aga peale, nii me siis läksimegi. Oluline oli esimesel võimaluselära märkida, et „soy no gringas“ ja kohalike suhtumine muutus kohe paarsada kraadi soojemaks. See buss suutis tund aega meie sihtkoha poole logistada, saime väga põhjaliku (ja aeglase!) äärelinnaekskursiooni. Silmailu pakkus üks paarike, kellest üks oli juba sugu vahetanud ja teine ilmselt alles valmistumas. Too, kes juba oppidel käinud oli, oli asja ikka põhjalikult ette võtnud. Ilma naljata olid tal rinnad nabani – nagu soki sisse topitud arbuusid – ja tagumik oli lihtsalt ulmeline, nagu plastiliinist tehtud.
Kui viimaks õigesse kohta saabusime, läksime kohe Mama Coni vaatama. Ta küsis, kas tahame tortiljasid või pan’i (see on surnute päevaks valmistatav spetsiaalne magus sai). Hääletasime pani poolt ja ta kadus kuskile ära. Istusime-istusime, ootasime, imestasime, kas tõesti kulub saia lahtilõikamiseks nii palju aega. Viimaks läksime vaatama. Oeh... Meid pandi lauda istuma ja Mama Coni hõrgutised hakkasid järjest lauale ilmuma. Kohalik hernesupp (väga Eesti hernesupi moodi), siis tomati-muna hüüve, kanalihast hakk-kotletid (kana oli ta ise tapnud, nagu selgus!), tortiljad, maailma parimad väikesed saiad, melonijook, rohelise tšilli kastmes liha.. ülejäänutest suutsime keelduda. Pan’ini me ei jõudnudki, enne olime lõhkemas.
Samas tuli see söömapidu igati kasuks, sest vulkaani otsa ronimine osutus omaette katsumuseks. Kõigepealt panime üle mingite maisipõldude, küngaste ja kiviaedade, kuni keset võpsikut sattusime ootamatult jalgpallistaadioni otsa. Seda kõpitses üks vanamees, kes meid õige tee peale juhatas. Marsruut jätkus läbi võsa, põldude
ja rägastike
ja paistis, et paremaks ei lähegi. Ega läinudki. Elevust hoidsid üleval huulde (Kail ka keelde) ja kätesse saadud kaktuseokkad :) Nimelt kasvasid seal võsas kohati suured viigikaktused (tuvastasin viimaks, et siinne nii lehtede kui viljade näol toiduks tarvitatav salapärane nopal on kõige harilikum viigikaktus, tuntud ka ämmakeelena), millel olid kenad punased valmis viljad küljes.
Proovisime üht süüa, sisu oli hea, aga väljas olid klaasvilla meenutavad väiksed okkad, mis ettevaatusest hoolimata igale poole tungisid ja kinni jäid. Mul on siiani paar okast huules :)
Ivan küsis iga natukese aja tagant, kas me oleme ikka kindlad, et tahame tippu minna. Muidugi tahtsime, nii palju oli juba kannatatud, olgu see siis midagi väärt ka :) Mida edasi, seda raskemaks läks (ehkki.. ilusamaks ka!).
Selgus, et mu trekkimissaapad sellise mäe jaoks ei sobi – seal oli palju vulkaanikivimile kogunenud lahtist liiva ja kruusa, mille mu rasked saapad kogu aeg libisema panid, nii et mida ülespoole saime, seda tihemini ma libastusin ja alla sadasin. Aga allaandmisest oli asi kaugel, juba põhimõtte pärast rühkisin ikka edasi, kuigi aina tihemini lipsas pähe mõte, et lähemaks paariks kuuks.. või siis pooleks aastaks.. või aastaks.. on mu vulkaanidel ronimise limiit küll täis saanud. Ent tippu jõudsime täpipealt päikeseloojanguks..
Mõtlesin, et võib-olla ronin siiski teine kordki mõnele vulkaanile.
Ja siis hakkas kiire, et enne kottpimedat alla jõuda. Alla läksime teist teed pidi. Juhuuuuuu!!!!! See oli mu elu parim mäest laskumine! Oli üks vast meetrilaiune renn või süvend või mis iganes, kus oli lahtine vulkaanikivim ja tolm. Pidi ainult hakkama tasapisi jalgu liigutama, kui gravitatsioon ja libisev mass oma töö tegi.. ühesõnaga liuglesime suure lusti ja tolmupilve saatel vulkaani mööda alla. Lõhkusin seal oma teksad ära, aga ikkagi oli too elamus seda väärt.. loojuva päikese saatel vulkaanilt alla kihutada!
Kui alla jõudsime, oligi pime ja kottpimedas kooberdasime kuidagi linna poole, mõttes mõlkumas liitrite kaupa vett ja kohvi ja midagi magusat ja suur pehme voodi. Kogu see hiigellõuna, mis meile pan’i asemel sisse söödeti, oli nagu haihtunud, nii kõva vatti saime mäe peal.
Rampväsinuna lonkisime kõigepealt Ivani kohvikusse ja siis tema venna omasse. Viini kohv, šokolaaditort (väga-väga hea!) ja cajeta-tort olid täpselt see, mida tol hetkel vaja läks. Natuke elustununa käisime veel Mama Coni juures
oma asjade järel, saime teele kaasa surnutepäeva altarilt pärit paar õuna ja pan’i ja poolpildituna sõitsime linna tagasi. Ainult magamisest unistades jalutasime metroost kodu poole, kui äkki nägime tänava äärde pargitud tsiklirivi. Hmm... Viskasime neile korra pilgu peale ja hakkasime edasi astuma, kui korraga kõrvalolevast tacorestoranist paar tsiklisti välja kargasid ja meid õllele kutsusid. Tsiklite nägemine oli nii värskendavalt mõjunud, et läksimegi. Seal oli juhtumisi terve tsikliklubi koosolek käimas, meile toodi ka kohe külmast õlled välja ja nii algas Kai esimene „motoüritus“.
Saime tuttavaks paari tüübiga, kes ÜROs töötavad. Üldist elevust tekitas asjaolu, et mul on tsikliload, ja respekt läks kohe lakke.
Tüübid rääkisid, et Mehhikos sõidavad väga vähesed naised tsikliga, nad teadsid üldse ainult üht naiste klubi.
Kui lobisemisest villand sai ja lahkuma hakata tahtsime, pakuti tungivalt väikest sõidutiiru. Olin esialgu väga vastu, aga viimaks nõustusin tingimusel, et kui nad hullama hakkavad või muidu kuidagi ohtlik tundub, lahkume kohe. Chopperid pole just mu lemmikud, aga paremat seal võtta polnud, nii et läksime siis chopperitega.
Peale väikest tiiru maandusime korraks ühe tüübi kodus. Seal oli osa õuest elutoaks ehitatud, klaasseinad ja baarilett ja nahkdiivanid, ja tsiklid pargiti kohe elutuppa.
Lobisesime veel natuke, tantsisime salsat ja siis oli viimanegi energia otsas, nii et lasime end koju sõidutada ja läksime magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar