4. november, teisipäev

Tõusin üles, pani "Cotidiano" mängima ja tegin hommikusöögi - kohvi ja tacosid nopal-kaktusega. Lõikasin kaktused eile ribadeks, keetsin läbi ja hautasin pannil tomati, sibula, puneme ja Oaxaca juustuga. Siis panin klapid pähe ja jalutasin vilekoori ja komplimentide saatel turule maasikaid ja värsket juustu tooma. Netti ikka polnud. Koristasin. Netti ikka polnud. Koristasin veel. Eriti põhjalikult. Lõpuks loobusin ja õnneks tuli Kai ka. Täna ei kulunud Alonsol õige koha leidmiseks enam kolme tundigi. Portalese ümbruskond peaks tal varsti selgem olema kui minul, arvestades, kui suurte tiirudega ta siin ekselnud on :)

Siis korjasime metroojaamast Franco kaasa ja läksime sushit sööma. Ikka seda kõikse paremat, mida teatavatel aegadel sama raha eest topelt saab :) Täna läksid nelja inimese sushid – maailma parimad – kokku maksma 108 krooni! Ja igaühel oli ikka hea suur ports ees, mitte mingi kaks näkast junnikest.

Franco ööbib meie rõõmuks täna siin ja ta võttis oma didgeridoo kaasa. Laotasin viimased Eestist, kodust toodud küünlad põrandale ja Franco muudkui mängis. Kõik ununes, kõlasid ainult need ürgsed helid ja rütmid, aeg ja ruum hajusid ja oli ainult see heli. Kui ta viimaks lõpetas, tundusid korteriseinad ja väljast kostuv liiklusmüra väga sürrealistlikuna nagu neid ei saaks olemas olla, mitte praegu, mitte siin.


Sain kätte ehted, mis ma tellisin. Õele, Marile, endale. Hõbe mustal eebenipuul. Franco töötas nende kallal eelmisest nädalast saadik ja pani nendesse palju soojust, head energiat ja armastust. Anu, ma mõtlesin esialgu seda jõuludeni saladuses hoida, aga ma kuidagi ei suuda nii kaua kannatada, niisiis.. kui ma tagasi tulen, saad endale hõbedaga mustale eebenipuule tehtud kirsiõied, mille mu argentiinlasest sõber tegi ekstra sinu jaoks ja sinule mõeldes :) Küll sa näed.


Siin on praegu suur tragöödia, telekast muud ei näegi – San Luis Potosist naasnud lennuk kukkus Mexico Citys (Polancos) alla ja riigisekretär sai surma. Riigisekretäri määrab siin president ja too hukkunud tüüp oli presidendi lähedane sõber. President pidas just telekas mälestuskõnet, iga natukese aja tagant näidatakse riigisekretäri pilte ja videoklippe.. ta oli 1971. aastal sündinud, puhta nooreke! Õnnetus oli Auditorio Nacionali juures, telepildi järgi otsustades on AN ka ümber piiratud ja seal kõik põleb. Praegu on teatatud kokku 8 hukkunust, aga arvatakse, et tuleb lisa. Õnnetuse põhjus on hetkel teadmata, aga spekuleeritakse, et tegu võis olla terroriaktiga, ikka tolle kartellide sõjaga seoses.
Ja nüüd näidatakse valimismöllu. USA on esimese musta presidendi saanud ja mehhiklastel on sellest samuti rõõmu kui palju – nad ei ole küll mustad, aga ega nad valged ka pole.