1. november, laupäev -> esmaspäev

Pärast kaht tundi und oli juba äratus. Pakkisin asjad, jõime Kaiga hommikukohvi ja siis hakkas ootamine :) Alonso pidi 8.30 kohal olema.. siis tuli sõnum, et ta jääb 20 minutit hiljaks. Siis tuli järgmine sõnum, et 15 minutit, siis kõne, et ta on juba Victor Hugo tänaval ja viimaks kohale jõudis ta 9.30. Tres Marias sõime hommikut ja siis õnnestus mul rooli saada :)))) Acapulconi! Kiirteed! Mmmmm! Unega probleeme polnud, sest Kai ja Alonso nöökisid teineteist kogu tee. Kui nad vahepeal ära väsisid, kõlas ainult: „Gringas!“ – „Beaner!“ – „Gringas!“ – „Beaner!“. Väike sõnaseletus: gringodeks nimetatakse siin usakaid (ja gringa on siis naissoost variant), beaneriteks aga hüütakse USA-s mehhiklasi – nagu oasööjad või nii.
Kuigi me õiguse poolest pidime maruväsinud olema ja autos magama, oli nii naljakas, et kogu tee kas hirnusime või laulsime. Juba Acapulcosse jõudes kiskus kõht naerust krampi ja see oli alles algus.

Acapulco oli ilus. Võtsime hotelli – ilus tuba mererannas rõdu ja ookeanivaatega maksis kokku 520 krooni, kolme inimese peale! Päike..soojus..ookeanimüha.. ohhhhhh.



Õhtul läksime välja. Sõitsime kohaliku bussiga, pilet maksis ainult mõned peesod ja buss oli nagu sõitev disko – selline pisike suht logu väljanägemisega linnaliinibuss, aga sees olid valgustuseks sinised diskotuled ja salsamuusika mängis. Kõik bussid olid sellised, ainult dekoratsioonid ja muusikavalik varieerusid!
Acapulco on laupäeval tõeline peolinn ja peod on head. Esimene koht, kus istusime, oli kohvik ookeani suubuva väikse kose kõrval. Kohe teisel pool asus benji-hüpete torn, kus isegi hilja öösel käis tihe sebimine. Tellisime Coco Locod – Acapulcos tähendas Coco Loco seda, et suur värske kookospähkel oli lahti lõigatud ja kookospiima sisse natuke tekiilat jms valatud. Reggaeton mängis, laual olid need imeasjad, paremat kätt oli ookean, otse ees too kosk ja tornist pidevalt alla lendavad benji-hüppajad.. ja termomeeter näitas keset ööd 28 kraadi! See oli nii.. sürrealistlik. Nagu peoplaneet :) Õitsesime ja tantsisime ja õitsesime ja tantsisime..
Järgmise päeva veetsime lihtsalt rannas. Võimalik, et see oligi mul esimene kord päris ookeanis sulistada :) Vaikne ookean pole sugugi nii vaikne, lained olid vahepeal nagu majad ja kohin oli võimas-võimas. Need lained lihtsalt mängivad sinuga :) See tuleb nagu müür, lükkab su jalust maha, veeretab ja rullib. Üht sellist hetke jääb mulle ilmselt meenutama arm küünarnukil! Laine rabas mu maha ning rullis ja lohistas mööda liiva, nii et.. head isu, mõne koha pealt tuli nahk lihani maha. Aga ma ei kahetse :)
Õhtul nägime hullu bullterjerit nimega Hazan! Ta tuli oma peremehega mööda veepiiri ja kui suurt lainet tulemas nägi, tormas otse sellesse ja hüppas. Kujutage ette.. võib-olla viiemeetrine laine ja siis üks tilluke koer sihikindlalt otse sellesse kappamas.. ja kui õnnelik ta siis oli! Pärast käis ta veel peremehega koos ujumas ja lainetest oli ta nii pöördes, et kui laine ta jälle kaldale tagasi tõi, oli selgelt näha, et .. khm.. tegu oli isase koeraga.


Mingid machod kutsusid meid õhtul välja, aga me lasime üle ja läksime hoopis vara magama.

Ja siis tuli esmaspäev ja varane tõusmine ja tagasisõit. Alonso sai selleks ajaks juba eesti keelest üsna hästi aru :) Kogu nädalavahetuse õppis ta naljaga pooleks igasuguseid eestikeelseid väljendeid ja püüdis neid kombineerida, aga varsti oli asi meie jaoks naljast kaugel, sest ta hakkaski aru saama, millest me räägime :) Nii et tema kuuldes ei saanudki enam eesti keelt salakeelena kasutada. Kai fotokas on üks lühike video ka, kus ta eesti keelt räägib. Sellest võiks integratsioonireklaami teha, ta on eesti keelt rääkides nii lahe :) „Sitaks lahe päev! Head lained! Mina must paha pois!“.
Linna tagasi sõites magasime suurema osa teest. Tegime võsapeatuse ka, ronisime kiirteel ühes kohas üle aia ja olime enda meelest ilusti põõsastesse peidetud, kui avastasime, et meid põrnitseb eemalt üks eesel, kelle karjamaale me sattunud olime :) Ja kõik põõsad ja puhmad sahisesid ja krabisesid, küll oli seal sisalikke ja muid elukaid, keda me kindluse mõttes lähemalt uurima ei läinud.
Nädalavahetus Acapulcos oli möödunud nagu unenägu.
Suurlinna naasmise šokki leevendas kutse Angela pere juurde õhtusöögile, loomulikult Angela ema taevalike toitude ja nende pere naljadega. Neil on ka perenaljad ja Angelaga võiks niisamagi lõputult aega veeta.