Puebla on siinses mõistes hea väike rahulik linn, kõigest kaks miljonit elanikku. Cholula on veel pisem, 150 000, ülikoolilinn. Mulle meenutas sealne õhkkond natuke Türit, eks ta siinses mastaabis midagi sellist olegi. Vaiksed tänavad, rahulik elu, puhas õhk.
Franco juures oli nagu väike paradiis. See maja paistis alguses nagu päkapikumaja, ühekordne ja üsna madala laega – aga osutus, et päkapikumajas jagub tube ja ruumi tervele väiksele kommuunile. Tuppa astudes oli kohe hea. Seal oli nii.. teretulnud-olemise.. tunne. Küünlad põlesid, kõik oli nii hubane, laua taga luges oma meile üks järjekordne rändur – portugallanna Katia - , riiulis oli raamatuid, sõnastikke ja muusikat kõiksugu erinevatest maadest, Franco tegi kohe teed.. tee ja küünlavalgus ja soojad värvid ja raamaturiiul ja.. ma tundsin end kohe nii kodus. Koridoriseinal olid paberid, kuhu rändurid on läbi aja kirjutanud asju, mis neid õnnelikuks teevad. Leht, kuhu mina oma õnneasju kirjutasin, oli juba järjenumbriga kakskümmend neli. Jõime teed ja rääkisime ja Franco näitas oma viimase aja töid (kui ma veel maininud pole, siis ta on ehtekunstnik) ja disaine ja siis olime juba surmväsinud ja läksime magama. Magasime nagu väikesed lapsed, üle pika aja oli nii vaikne ja pime, ei mingit automüra. Ainult see hommik tuli jälle koledasti vara!
Hommikuse teejoomise ajal tundsime, kuidas selles majas aeg seisab – selles mõttes, et seal pole kunagi kiire ja inimestel on aega olemiseks. Jõime neljakesi hommikuteed, kui Daniele tuli.. nägime esimest korda, aga ta tuli ja kallistas meid kõiki ja läks siis aeda mediteerima. Jaa, erinevalt tavalistest kohalikest majadest oli selle taga päris aed, rohu ja puudega ja puha. Kui ütlesime, et kavatseme veel hommikupoolikul linna tagasi sõita, küsis Daniele siiralt: „Oot.. kas te ei jäägi kuuks ajaks????“
Kai aias ome käega mandariini võtmas:
Katia nõudis, et vähemalt püramiidil peame ikka ära käima. Jalutasime koos sinna, ta jõudis just enne küsida, et kas blondide juustega on Mehhikos raske ka, kui ühelt tänavanurgalt kostiski kõrvulukustav vile :)
Cholulas on LP andmetel kõige laiema alusega püramiid. Seal oli kunagi suur religioosne keskus, aga siis vajus see ära ja konkista ajaks oli püramiid juba võssa kasvanud. Muidugi panid vallutajad sinna otsa oma kiriku püsti, aga jah, püramiidi alus on ikka veel alles ja tõepoolest hiiglaslik. Ühtlasi saab selle otsast imetleda kaht aktiivset vulkaani, viimane purse olla olnud 2000. aastal.
Samuti on sealt näha Mehhiko kõrgeim mäetipp.
Franco, mina, Katia:
Viimaks pidime ikka bussi peale minema. Cholula bussijaama juures müüb üks tädi vingeimaid šampinjoni-quesadillasid, mida ma siin näinud olen. Ja selle ajaga, kui me bussis istet võtta jõudsime, avati otse bussi nina ees järjekordne liikuv Mehhiko toidu restoran :)) Sinna parkis üks piruka-tüüpi auto, sealt võluti välja laud ja neli tooli. Seni, kuni laud püsti sai, olid juba esimesed kliendid kohal, võtsid istet ja väike indiaanimammi laotas juba neile midagi nina alla ja välgukiirusel tekkisid toidu kõrvale salsapudelid ja Coca-Cola ja oligi restoran avatud.
Siin on selliseid liikuvrestorane väga palju, tagasihoidlikumad koosnevad lihtsalt varikatusega kärust – käru külge on integreeritud paar potti ja võib-olla gaasipõleti ja enam-vähem olematust ruumist tekivad erinevad tacotäidised ja kastmed ja salvrätid ja võib-olla isegi värske apelsinimahl.
Igatahes.. viimaks jõudsime Mexico Citysse. Aa, kas ma olen juba maininud, et siinsed bussijaamad on suuremad ja uhkemad kui Tallinna lennujaam? Noh, nüüd siis mainisin.
Bussijaamas oli kakaopood. Selline, kus sa saad värskeid kakaoube osta ja neid lasta oma soovi järgi jahvatada – näiteks kaneeli ja mandlitega. Kakaooad on isegi niisama krõbistades väga head, ostsin siia ühe portsu ja kavatsen mõnel päeval ka ise värsket šokolaadi teha. Oeh.. mul on Eestisse naastes vist merekonteinerit vaja, et kõiki neid häid asju piisava varuga kaasa tuua :) Või pean ikka kohalikega diili tegema, et nad hakkaks mulle kord nädalas pakke saatma.
Tõime oma kleidid ära ja läksime koju sättima. Ma arvan, et meil läks hea paar tundi ära.. a mis siin ikka pikalt kirjeldada, see kord ütleb küll üks pilt rohkem kui tuhat sõna :) Ausalt öelda tuleb küll tunnistada, et pidu ei olnud lõppeks seda vaeva väärt, aga me ise küll olime.
Läksime täies hiilguses kohale, see oli ühe tuttava DJ korraldatud üritus, pidid olema kostüümid ja värgid.. kostüümid olidki, aga see oli veider pidu. See toimus ühes õues ja inimesed lihtsalt seisid väikestes salkades ja jõid muusika saatel õlut. Nii külm oli, et häda sunnil jõime ka natuke õlut, siis otsustasime, et teised võivad teha, mis tahavad, aga vähemalt meie kavatseme nautida, nii et lasimegi Kaiga kahekesi tantsu. Omaette „elamus“ oli sealne peldik. Jah, peldik, ma paremat sõna ei mõtlegi selle kohta kasutada. Kõledas toas, mille seintelt koorus värvi ja valgust andis klassikaline juhtme otsas rippuv lambipirn, oli ühes niši ees räpane kardin ja tolle taga jõle üleajav vetsupott, millele paljud polnud kas pihta saanud või polnud piisavalt lähedale julenud minna. Aa, kraanikausi aset täitis suur kopsikuga varustatud veetünn. Jaa....
Kui keegi meile natuke õlut peale pillas, otsustasime, et me ei suuda end enam sellel peol lõbustada ja läksime edasi ühte kuubalaste paika. Esimest korda nägin, kuidas kohalikud kuubalased tantsivad, ohtra rõõmu, naeru ja kirega :) Ja esimest korda sain proovida päris kuubalaste tehtud mojitot, kõikse parem!
Õhtu lõpetasime Barba Azulis, millest ma samuti kunagi kirjutanud olen.. väsinud luikede koht. Saime teada, et üks tants sealse naisega maksab 20 peesot :) Seepärast siis on seal alati ühed ja samad naised, nad töötavad seal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar