Siis käisime kohalikku turgu avastamas. Sõime rohutirtse, nägime söödavaid elusaid putukaid (ma siiski passisin see kord), proovisime kõiksugu juustusid, harisime end puuviljade alal, mängisime kohalikega lauajalkat..
Lilled surnute päevaks, takeetesed. Kui Cholulast tulime, nägime lausa veoautosid nendega linna poole vuramas, veoauto kast tihkelt kuldseid õisi täis pressitud.
Surnute päevaks küpsetatud sai nimega pan:
Veel takeeteseid:
Suhkrumassist nukukesed, ikka surnute päevaks:
Rippuv seanahk. Seda röstitakse siin õllekrõpsuks:
Rippuvad soolikapalmikud:
Veisepea:
Kanapead:
Siis tulime linna tagasi ja ma läksin Kaiga kleidijahile. Siin on üks pikk tänav, kus on puha taevalikud kleidipoed, nii et me veetsime tunde aina proovides ja valides ja ahhetades. Kui ma kunagi jälle ülikooli lõpetama hakkan, pean tulema Mehhikosse kleiti valima :)
Kleidid me leidsime. Panime need reedeni soola ja samuti tühjendasime kõvasti üht teist naiste paradiisi – suurt poodi, kus kõikvõimalikku ilunänni müüakse 3 peesoga tükist. Ja see oli korralik kraam! Küünelakid, huulepulgad, juukseehted, .. mida iganes. Hankisime reedeks ohtralt tavaari, sest reede.. oojaa. Meil oli kindel plaan reedel kõigile kohalikele tsikkidele silmad ette teha! See oli otsustatud.
Pärast kleidijahti olid mul Eesti gängiga omad plaanid. Alonso tuli meile autoga järele ja pärast pikki eksirännakuid jõudsime WTC tornini. Tegelikult pidi järgnev üllatus olema (mida ma olin Alonsole eelnevalt sõnumis selgelt maininud!), aga lahke ja jutukas inimene, nagu Alonso on, jutustas ta liftis rõõmsalt ja üksikasjalikult, kuhu me minemas oleme ja mis seal ees ootab ja kuidas see on :) Ma palusin siis, et teised vähemalt üritaks üleval üllatunud nägu teha :) Bellini’s oligi endiselt vapustav. Ma olen sellest kunagi kirjutanud, küünlavalgus ja unistav klaverimuusika ja kogu selle linna tuled ümberringi laiumas, ahh.. see kõik oli alles ja sama kaunis. Ja Marian läks ja küsis klaverimängijalt luba natuke mängida, nii et nüüd on selle linna kohal ka Eesti käed taevamuusikat teinud.
Pärast läksime tantsima, üks hea salsaklubi on pea-aegu WTC torni kõrval. Nii palju, kui mul tantsimise kõrvalt aega märgata jäi, olid eestlased pea kogu aja põrandal :) Nii, kui korra istuma sain, olid kohalikud tüübid kohe rivis. Kõige naljakam sell oli must oma viis sentimeetrit lühem, näo järgi selgelt vähemalt mingi 45-aastane ja mis kõige hullem, ta üritas mind veenda, et ta on 27. Kui ta seda ütles, hakkasin lihtsalt automaatselt naerma, see oli nii absurdne :) Kui mul ilalõugadest jälle kõrini sai, ütlesin, et mu Eesti sõbrad on kurvad ja ma pean nendega tantsima, sedasi õnnestuski kogu õhtu üsna rahulikult läbi vedada. Korralikku reggaetoni tantsisin ainult Kaiga, kui mu kohalik tantsupartner reggeatoni üritas, tantsisin temaga pikalt distantsilt cumbiat. Tüng, ...! Marian tantsis ühe pika jaapanlasega, tal oli nii õnnis ilme näol, et vahepeal sättisin end kogu aeg nii tantsima, et teda näeks :) See oli nii nauditav vaatepilt. Jaa... esimene tõeline salsapidu.. mäletan-mäletan :) Ma olen kindel, et mul oli Adanas umbes sama naeratus näos kinni.
Kui alles kodus välja sättisime, arvasid Sander-Marian, et võiksime üsna varsti tagasi tulla, aga kui ma kell üks hakkasin tasapisi vihjama, et tuleks kodu poole sättida, olid kõigil pikavõitu näed :)))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar